Friday, September 13, 2019

Ja meie kohal vaid sinine taevas



Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018
696 lk

No comments:

Post a Comment