Saladuste varjud

Olen alati olnud raamatuusku, kuid aastad, mil lapsed olid väikesed, oli see usk ajutiselt peatunud või õigemini moondunud vaid lasteraamatu usuks,  sest teadagi: lapsed väikesed, aega vähe, eelistused teised. Mida suuremaks lapsed kasvasid, seda enam see usk tagasi pöördus. Ja kui Ulvi soovitas lugeda Artur Erichi triloogiat Äike jne, siis sellest ajast sai ka minu lugemishoog uued tuurid üles. Kellele ei meeldiks hoogne ajaloo sugemetega perekonna lugu!  Tänaseks on ilmunud selle perekonna lugu juba kaheksa raamatut. Erika Esopi ja Ira Lemberi kahasse kirjutamisest on alles jäänud vaid Ira Lember ning pseudonüüm Artur Erich´ile on lisandunud I. täht, st Artur I. Erich on vaid Ira Lember.

Saladuste varjud on veel ainsana elus oleva Alla lugu. On aasta 1992 ja Alla tuleb Berliinist käima kodumaale, kust loodab eest leida n.ö lillesülemitega vastuvõttu. Tervitajaid on aga vähevõitu ja visiit kodumaale jääb samuti lühikeseks, sest tema Hansil on terviserike ja Alla peab tagasi kiirustama. Seda enam, et kurjakuulutavad unenäod ei anna asu ning kasvatavad Allas kahtluseussi. Alla ise aga on muutunud vananedes üha enam vanima õe Olli sarnaseks, kes suhtus kõigisse ja kõigesse paraja kriitikaga. Peresuhted on selle loo teema. Tänane päev seguneb minevikuga ning Allale tulevad meelde oma saladused, mis on teda varjuna saatnud kogu tema elu.

Ma ei teagi, kas on ajajooksul muutunud minu lugemislaud, kuid see lugu näis liiga leierdatud. Võib olla on ka asi selles, et kõikide tegelaste niidiotste kokku viimine muutub läbi sarja kordavaks ning lõpuks saab seda lõputuna näivat lugu liiga palju. Aga seda meelt olen ma siiski, et lugemishoogu võtab selle perekonna loo lugemine üles väga hästi, eriti kui sa ei ole aastaid raamatute lugemisele oma aega pühendanud. Raamatu lõpus võtab Ira Lember kenasti kokku kogu selle sarja kirjutamise mõtted.

Kirjastus: Canopus, 2019

2016 lk