Lemmikloomadetektiiv

Imelikul kombel lähevad mõnikord kaduma nii inimesed kui ka loomad. Neid mõlemaid otsitakse, kui on olemas inimene, kes kadunust hoolib. Üllatav on aga elukutse lemmikloomadetektiiv. Oleme siin harjunud, et iga loomaomanik otsib oma looma ise. Tom Watkins on kirja pannud selle omapärase elukutse loo.

„Lemmikloomadetektiiv“ on jutustus sellest, mis ajendas härra Tomi jätma politseiniku töö ning alustama millegi sellisega, kus kuluvad ka politseitöö kogemused väga ära. Võib ju näida, et detektiiv on detektiiv, ükskõik kelle jälgi ta ajab, kuid tuleb tunnistada, et siiski on tegemist päris omanäolise ettevõtmisega. Loetust selgub, et edukas olemiseks tuli komplekteerida korralik meeskond ja välja mõelda arengukontseptsioon. Seega väga „misseesiiskaäraeiole“ amet see ei olnudki, pigem ikka kirgliku loomaarmastaja amet.  Põnevust hoidsid üleval konkreetsed otsimise lood. Kui on lemmikloom, siis on mängus alati tunded. Armastatud lemmiku kadumisel on nuttu palju ning omanikud on enamasti valimis tegema kõik, et oma nunnupall tagasi saada.

Väga lihtne ja ladus lugemine oli. Kübeke loomaarmastust peab ikka lugejal ka olema, et nii pikalt ühest ametist ja sellega seonduvast lugeda. Minul on see armastus täiesti olemas. Tegelikult on see loomaarmastus selles mõttes veider, et see on kas ülitugev või ülimadal s.t olematu. Miks muidu on ühed valimis kulutama suuri summasid, aega ja energiat oma lemmiku heaks, teised aga hülgavad oma looma, mis on kord ka võetud „lemmiku“ mõttega.

Lugedes neid lugusid, meenus mullegi üks lugu, mil oleksin hea meelega sellise detektiivi poole pöördunud. Tegelikult tahaks tänagi veel teada, kus minu kallis kutsuke käis. Paraku koerad ei räägi ja meie väike spanjel on täna juba pilvekoer. Aga nagu jätkuna raamatus olnud loomakadumiste lugudele jutustan ka oma kutsu kadumise loo.

Meie spanjel oli jäägitult minu koer, ta jälgis mind truult iga sekund ning hoidis end minu lähedusse. Ükskord ei olnud mind kodus, mees oli lasknud koera pissile ja koer enam tagasi ei tulnud vaatamata tema korduvale kutsumisele. Minul oli muidugi meeleheide suur.😓  Hüüdsin, mis ma hüüdsin – ei midagi. Päeval oli põllule sõnnikut veetud. Kartes et asi on selles haisvas olluses, panin kummikud jalga ja läksin pimedas taskulambiga põllule otsima, sest mine tea, koerad ja kaki – äkki juhtus midagi… Tallusin terve sõnnikuse põllu läbi, kuid koera seal ei olnud. Öö möödus muidugi unetult, käsin hüüdmas eest ja tagant uksest ning minu kujutluspildis ei olnud enam lootustandvat nägemust. Vastu hommikut korraks tukastasin, et alustada hommikul uute otsingutega. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, mina ütleks et parem. Igatahes jooksis hommikul meie kallis spannu ümber maja ja otsis kohta, kust võiks sisse saada. Jällenägemisrõõm oli mõlemapoolne. Kus tema rumaluke küll käis? No nii oleks teada tahtnud. Kuid koerakeelt mõistmata teadmata see jäigi. Võib olla oleks detektiiv selle välja selgitanud. Vaatamata sellele, et olin teda öö jooksul mitu korda maha matnud, rõõmustas ta meid veel mitu aastat.😊

Kirjastus: Varrak

270 lk