Muinasjutud

Mõni täiesti tühisena näiv hetk jääb millegipärast meelde kogu eluks.

Seoses Puškini muinasjuttudega on mul meeles üks vihmane suvepäev lapsepõlveaegadest, mil olin umbes 11-12. aastane.  Kuna elasime suht kitsastes oludes, siis ma eriti endale sõpru külla ei kutsunud. Pigem käisin ise külas. Sellel päeval millegipärast olime meil ja mina lugesin ette muinasjuttu tsaar Saltaanist. Vihm krabistas vastu akent, tüdrukud istusid üks tugitoolis ja teine diivanil ning kuulasid, ja mulle väga meeldis ette lugeda.  Sama palju meeldis ka see värsivormis muinasjutt.

Olen mõelnud, et miks just see hetk on mulle nii hästi meelde jäänud. Küllap ikka sellepärast, et selline ettelugemine ei olnud ka toona täiesti tavaline. Oleme harjunud, et lugejateks on ema või isa, vanaema või vanaisa, õpetaja või kasvataja, aga eakaaslased üksteisele tavaliselt ette ei lugenud.

Nüüd lugesin taas Puškini „Muinasjutte“, seekord küll vaikselt ja ise endale. See Günther Reindorfi illustratsioonidega raamat on minu jaoks puhas nostalgia ja ajatu klassika.

Täna on ettelugemise päev! 

Kui soovid olla kuulaja, siis err-i arhiivist  saab kuulata Puškini muinasjutte .  Selle helifaili 08.50. minutil on ühe lapse vahva interpretatsioon "Muinasjutt tsaar Saltaanist".