Eisen

 

Guzel Jahhina „Eisen“

Vene keelest tõlkis Erle Nõmm

Kirjastus: Tänapäev, 2025

562 lk

Praegu ilmub üsna palju raamatuid päris inimestest ilukirjanduslikus võtmes. “Eisen” on üks nendest. Sergei Eisestein oli Nõukogude filmilavastaja, stsenarist ja ka teoreetik, kelle tegutsemisaastad jäid Nõukogude Liidu sündimise, kasvamise ja sõja aega.  Keerulise natuuriga mees tekitab küsimusi, et kes ta siis õigupoolest oli? Ellu jääda ja luua võimule sobivaid filme oli tol ajal üpris keeruline. Eisen aga jäi, kõige kiuste. See raamat räägibki mehe kujunemisest, s.h lapsepõlvest ning elust filmirežissöörina, mis on ohtralt kokku seotud ajaloolise õõvaga (näit. ohvrit peksti nii kaua, kui ta oli nõus allakirjutama oma süüle, jne). Kunst k.a filmikunst oli poliitilisele propagandale tugev relv ja ilmselgelt said sellel alal karjääri teha vaid need, kes survele allusid. Kas nad ka südamest nii tundsid, on teine teema. Mulle tundus, et Eisenile oli oluline luua ja läbilüüa, kuid mingi sisemine konflikt ideede ja loodu vahel temas oli. Igatahes oli tegemist tõesti väga huvitava persooniga, kes oskas kuidagi eriliselt hästi ujuda antud tingimustes.

Olen varasemalt lugenud ka Jahhina „Zuleihha avab silmad“, mis loo mõttes meeldis rohkem. „Eisen“ jääb üsna palju tema loomingusse kinni, mis nii eriliselt huvi ei pakkunud. Samas hr Eisen ise ja tema saatus oli põnev vägagi. Mixides kokku päris ja väljamõeldise, annab lugu edasist mõtteainet vast rohkem, kui oleks lugenud ainult kuiva elulugu. Nii et otseselt vaimustuses ei ole, aga mulle ikkagi pigem meeldis, sest jutustatud on hästi ning ka teisi tuttavaid nimesid Nõukogude filmist ja üldse ajaloost, kohtab raamatus mitmeid.