Nähtamatu raamatukogu

Raamatu tutvustust lugedes nägin küll, et tegemist on fantaasiast kubiseva raamatuga, kuid sõna „raamatukogu“ kõlas nii armsalt tuttavlikult ja äratas asjaomast huvi.  Arvasin, et kui hull üks ulme ikka olla saab, kui tegemist on ka raamatute ja raamatukoguga 😊 „Nähtamatu raamatukogu“ on Genevieve Cogmani esimene romaan, millele on juba ilmunud neli järge ning kirjutamisel on 5. osa.

Raamatu tegevustik viib paralleelmaailmadesse, s.t on meie maailm, aga selle kõrval eksisteerivad ka teised maailmad. Raamatukoguhoidja Irene, kes on küll veel üsna noor kuid juba kogenud raamatukoguhoidja, saadetakse Londonisse, kust on vaja hankida Grimmi muinasjutt, milles on üks peatükk originaalist rohkem. Teda assisteerima saadetakse praktikant Kai. Hankimine siiski ei osutu lihtsaks, sest keegi on juba raamatu varastanud ning see raamat näib olevat kõigi võlu- ja salajõudude huviorbiidis. Raamatukoguhoidjad siin ei olegi päris raamatukoguhoidjad, nad on nagu saadikud ning nende ülesanne on hankida puuduolevaid trükiseid kõikidest paralleelmaailmadest säilitamise eesmärgil. Raamatukoguhoidjad on selle eluviisi jaoks välja valitud, sest nad armastavad raamatuid. Hangitud raamatuid säilitatakse paigas, mis asub väljaspool aega ja ruumi.   

Kindlasti on see raamat meeltmööda neile, kes armastavad sellist ulmekirjandust nagu Harry Potter või „Kettamaailma“ lood. Minul on juba eos teatav tõrge kõige ulmelise vastu ja seega ei kuulu ma kindlasti sihtgruppi. Kuid tuleb tunnistada, et kui juba alustada, ega siis nii väga hull ei olnudki. Kogu aeg toimus midagi, teatud pinge ja põnevus olid olemas ning lugema motiveerivaks jõuks oli ka armastus raamatute vastu: raamatud raamatus on alati innustavad.  Fantaasiat ja tegelasi oli selles loos palju, vahest liigagi palju: lohed, haldjad, vampiirid, küberjuhitavad krokodillid jms. Kes pealtnäha võis olla tavaline inimene, see seda ei olnud, oli hoopis lohe. Ja üleüldse oli kedagi raske usaldada, kui ei olnud võimalik teada kes on millisest maailmast pärit, mis ülesanne tal on ja kes ta tegelikult on. Nii et raamatus igasugu ootamatusi ja intriige jagub.  

Muidugi see raamatute säilitamise ja raamatukogu mõte oli hea. Raamatud viivad kokku erinevad ajastud – mineviku, oleviku ja kujutletava tuleviku, ning kui sisened mõttega raamatusse, siis kaodki lugemise ajaks teise maailma.  Side reaalse ja ebareaalse vahel võib olla samuti õhkõrn, kõik on ettekujutamise vili. Ehk siis teisisõnu, püüan siin seda lugu ikka kuidagi oma reaalsusega seostada 😊

Ma ei teagi miks, aga seda raamatut lugedes meenus mulle oma lapse aastaid tagasi kirjutatud lugu ajakirja „Kodukiri“ jutuvõistlusele, mis rääkis ema ja isa argipäevast aastal 2099. See oli samuti miksitud mitmest reaalsest ja ebareaalsest mõttest kokku: ema jõi apivikit (jook mis koosneb aprikoosist-vitsikust-kivist) ja isa jõi kohkaod (kohv ja kakao), ema läks tööle transhüpiga, isa rullrattaga. Ilmselt seostus minu lapse lugu raamatuga sellepärast, et see on nii armsalt ebareaalne ja ootamatu. Sama võib ka selle raamatu kohta öelda: ebareaalne, ootamatu, etteaimamatu. 

Isegi korrale tuginevates maailmades võivad faktid osutuda väljamõeldistest veidramateks lk 49.

…ma ei usu, et raamatukoguhoidjad väga sageli lapsi saaksid, ja isegi kui saavad, pole mingit garantiid, et need lapsed tahaksid omakorda raamatukoguhoidjateks saada. Ma arvan, et võin vabalt olla oma põlvkonnas ainuke lk 199

Kirjastus: Varrak

285 lk