Anni Blomqvist „Lahing merega“
Rootsi keelest tõlkis: Ene Mäe
Kirjastus: Eesti Raamat, 2026
Tormisaare Maia lugude neljas raamat.
Eelmises osas taandus pere laiult tulekahju põhjustatud kaose eest vanemate juurde suurele maale. Mingis mõttes elu rahva seas oli lihtsam ja parem, aga Jannet vaevab ikkagi koduigatsus ja ta asub tegema ettevalmistusi laiule naasmiseks. Maia austab mehe otsuseid ning koos rühmatakse oma kodu ehitades edasi. Õnn aga nagu ei märkaks neid, vaatamata töökusele ja jumalakartlikkusele – üks õnnetus hõikab teist taga, meri on sõber, aga ta võib olla ka armutu.
See on ajastu, mil lihtsad inimesed elasid enese elushoidmise elu, toredus oli teisejärguline. Imeväikeste asjade üle tunti rõõmu ning need väikesed rõõmud aitasid argipäevale keskenduda. Samas olid head suhted alati olulised, mees oli kui suunda näitav majakas ja naine ustav, truu, alandlik kodusadam.
Mingi teema mul nende mere-lugudega on, meeldib lugeda nii mäslevast merest kui ka mere kaunimast poolest. Ning jätkuvalt on huvitavad Maia sisemised kõhklused, tähelepanekud, rutt ja hool. Selline ehe elu, mis meie-aegsetele võib käia üle jõu. Samas, kui variante ei ole?
Hea lugemine ja ootan viimast osa!
Mitte miski ei ole nii muutlik kui meri. Ta võib olla sile nagu peegliklaas. Ta võib niimoodi mässata, et tema raev paneb üdini judisema. Ta on tulvil värve, kui tahab end sellest küljest näidata. Sinine nagu kõige sinisem taevas ja õrnadest lainetest voogav. Sinine, siin-seal pimestavvalged murdlaine, või sinise ja valge ühtlane segu. Roheline ja valge. Hall, must. Möirgav, ohkav, vaikiv lk 122
Katsu meeles pidada, mis ta soole öpetas, ja ää tee ligadi-logadi. Vanarahvas ütleb, et mette keegid äi näe, kui sa oled teind, aga keik näevad, kas oo hästi tehet lk 163
No comments:
Post a Comment