Katrina

Mulle on kogu aeg meeldinud lähimineviku lood, kus tehakse tööd ja nähakse vaeva. Sally Salmineni „Katrina“ seda kahtlemata on.

On 20. sajandi algusaastad. Katrina on kosimise eas neiu, kes elab üsna jõukas Pohjanmaa peres. Kui külla saabub lobeda jutuga Johan, kelle kiidujutt Ahvenamaa toredustest on sedavõrd veetlev, soostub tüdruk poisi kosjade ja Ahvenamaale kolimisega. Uude elupaika jõudes taipab aga tüdruk, et poiss on vaid üks suur kiidukukk. Rikkust siin mail on küll, aga mitte poisi kodus. Katrina on tugev ja töökas naine ning mõistab üsna pea, et pettumine elada ei aita.

Mulle meeldivad sellised suured lood, milles on rohkem elu kui vaid üks lugu, kui vaid üks episood elust. See siin kajastab ühe naise elukaart neiupõlvest surmani; kõiki neid valikuid ja võimalusi, mida võimaldas toonane väikekodanlik külaühiskond. Ning lisaks kriibib hinge emaarmastus, mis on suurem kui kõik muu. Mure ja emaarmastus käivad käsikäes ning aastatega seegi pisut teiseneb, kui tuleb taipamine, et lapsed kasvavad omasoodu ja mõnikord ka mitte selles suunas, mis emasüdamele kõige meeldivam on. „Katrina“ on hästi naisekeskne raamat: naine saadab mehe merele; naine lepib ja armastab; naine vaatab, kuidas argipäevaga hakkama saada; naine palub ja vajadusel alandub murust madalamaks; naine hoolitseb, hoiab, katab; naine on universaalne.

„Katrina“ oli minu jaoks lugemiseelamus.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

430 lk