Pärandmaa

 

Maria Turtschaninoff „Pärandmaa“

Rootsi keelest tõlkis Tõnis Arnover

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

Sookingu on pakkunud peavarju sajandeid. Selles paigas on õnnelik oldud, kurvastatud, tööd rügatud, lapsi saadud, pettumust tuntud, haige oldud, ehk teisisõnu sünnitud ja surdud, nii nagu loodusseadus kord on seatud. See põhjamaine paik on pakkunud lootusekiirt just loodusest - inimesed elasid ja toimetasid loodusega ühes rütmis, otsisid turvatunnet just sealt. Seda muidugi põlvkond põlvkonnalt aina vähem. Ka müstikasse usuti iga põlvkonna arenedes aina vähem. Sookingu on näinud palju inimsaatusi ja pakkunud turvatunnet. Nüüd, mil ema urn on taas kodutalus, on tütre kord olla suguvõsa vanim ning mõelda Sookingule.

„Pärandmaa“ on taas üks tore leid, mis hõlmab terveid inimpõlvi. Sookingu lugu algab juba 17. sajandist ja kulgeb 20. sajandisse. Pealtnäha üksikud lood on omavahel põimunud just paiga, aga ka looduse ja tegelaste kaudu. Huvitav oli lugude edenedes jälgida aja kulgu, kuidas muutuvad arusaamad, uskumused ja eluviis, kuidas kasvab, kustub ja süttib lootus, kuidas need põhjused, mis sütitavad lootust on põlvkonniti nii erinevad aga siiski samad.  Neis lugudes oli mingit teatud õrna olemist, vaatamata sellele, et tehti tööd ja nähti ka vaeva.

Ja siis ühel päeval on taas järg järgmise sugupõlve käes, aga kas nemad oskavad ja teavad neid eelmise põlve asju. Kas nii kaobki järjepidevus ja tekib ruum uutele arusaamistele, kommetele ja tavadele?

Mulle meeldis see raamat väga, sest see puudutas, kriipis hinge ning kutsus sohu. Mitte laudteele, kus meie 21. sajandi mugavad inimesed käime, vaid müttama sõna otseses mõttes ürgsete mätaste ja laugaste vahel.  

P.S Kaanepilt on ilus nagu Lihula lilltikand.

[…] pärast ema keedetud viimase pohlamoosi söömist ei olda enam kellegi tütar lk 10