Taeva tütred

 

Piret Jaaks „Taeva tütred“

Kirjastus: Varrak, 2023

269 lk

Misjonär Hedvig saadetakse Marashi linna orbudekodusse misjonäriks. Soov aidata on tema ammune unistus ja kirg. Samal ajal on aga Türgis sõda, mis tõi endaga kaasa armeenlaste genotsiidi. Kõige selle keskel on Hedvigi meel vankumatu, usk tugev ning vaim kindlameelne. Tema usaldusväärsust ja halastajalikkust hinnatakse nii omade seas, kuid ka vaenlastes tekib õhk-õrn respekt.  Mälestustekatked kodulinnast Haapsalust ja hr Kargeli õpetussõnad saadavad teda sel katsumuste teel.

Raamat põhineb tõsielul, toimetas ju baltisaksa päritolu, Haapsalust pärit  Anna Hedwig Büll päriselt Osmani riigis ja tema misjonäri tööd võrreldakse Ema Theresa omaga.  See teadmine on juba pool raamatu ilust. Raamatus on hästi palju ajastu detaile, on kirjeldatud Hedvigi õpingu ja kujunemisaastaid. Ja muidugi vankumatu usk jumalasse, see tugev usk, mis lohutab ning kannustab tegudele, on oluline loo osa.

Aeg, mida raamat kirjeldab, on kahtlemata trööstitu, kuid raamat seda olukorda päriselt edasi ei kanna. Minu jaoks oli see ühe noore naise ed(l)ulugu, kui nii võib öelda. Hedvigi edu oli tema missioonis aidata ja selles oli ta vankumatu. Mulle meeldis, et see lugu eristus, tõi silme ette ühe seni teadmata ajalookillu. Tekst oli ladus ja lugeda oli hea. Päriselt seda tahan lugeda iga hetk, seni kuni raamat läbi, tunnet ei tekkinud lugedes. Samas ei saa ka öelda, et ei kõnetanud, ei meeldinud, ei haaranud. Kõnetas, meeldis ja haaras ka omal moel. Toonaste sündmuste valguses oleks saanud kirjutada palju hullumeelsema loo. Kuid seekord oli nii ja loodan, et see teistmoodi lugu samal ainesel tuleb veel, sest Piret sõnas Terevisooni saates, et kogu Hedwig Bülli elulugu kajastav materjal sellesse raamatusse ära ei mahtunud. Seega lootust on. Seda enam, et meie ajaloosalvest on võtta nii huvitava elukäguga isiksus nagu Hedwig Büll.

Patt ei ole eksida, kui tõde ei tunne, patt on eksimust mitte tunnistada lk 70

Millal on õnn üldse täielik? Kas siis, kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest  hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub kisub parema poole. Lk 102

... hirm ja ebakindlus, kaks suurt vaala, millel seisab kogu maailma nõrkus ja patu raskus lk 122