Rabatud

Romet Vaino "Rabatud"

Kirjastus: Helios, 2023

269 lk

Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle  rabaarmastuse on ta voolinud ka raamatuks.

Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see uus lehekülg olema peaks.  Osava sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.

See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab väga hästi oma mõtet ja oskab asjad  lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse leidmise koht. 

Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!

Vaikus on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124