Murtud aprill

 

Ismail Kadare „Murtud aprill“

Tõlkinud: Pille Kruus

Sari: 20 sajandi klassika

Kirjastus: Varrak, 2007

149 lk

 

Minu jaoks võrdub reisimine ka huviga käidud maa kirjanduse vastu. Selle kevade rännukihk viis Albaaniasse, ja kui hakkasin uurima selle maa kirjanduse kohta, selgus, et Albaania kirjandust on eesti keelde tõlgitud väga vähe. Siiski on üks kirjanik, kellelt on tõlgitud lausa kolm teost. See kirjanik on Ismail Kadare.

Albaania külades toimivad teistsugused seadused, nimelt on kõrgem võim juba sajandeid vastuvõetud seadusel - Kanunil, - mis põhineb veritasul, s.t surmaseadused valitsevad eluseaduste üle. Mägikülade albaanlased on uhked oma veritasu üle, see on nagu surmakonstitutsioon, mida tuleb auga täita. Terved suguvõsad nõustusid kannatama isegi nälga selle nimel, et vere eest kätte makstaks. Õilis oli surra tapja käe läbi. Ühel päeval saabus mägiteedele uhke sametsalongiga kaless, mis sõidutas kirjanikuhärrat ja tema imekaunist pruuti pulmareisil. Sellel reisil loodab mees naise südant soojendada ja tema armastust äratada. Armastus ärkabki, aga vaid viivuks, kui kohtuvad surmaga märgistatud noore mägilase Gjorgi ja pruudi pilgud. Teel kohtavad nad ka vereinterdent Mark Ukacierret (amet, mis jälgib seaduse täitmist). Kõik nimetatud saavad puudutatud omal moel sellest seadusest.

Väga traagiline ja meie jaoks mõistetamatu lugu. Kas ja kes saakski mõista tapmist!?  Aga samas võttis raamat mind endaga kaasa nendele mägiteedele ning see kõik oli huvitav vaatamata tõsiasjale, et lugu keerles vaid surma ja kättemaksu ning sellega seonduvate seaduste ümber. See oli lihtsalt kõik nii teistsugune, omamoodi poeetilinegi ja pani mõtlema seadustele laiemalt.

Reisil kogetu põhjal võin väita, et albaanlased olid väga külalislahked ja raamatust loetud mägilasseaduste põhjal võiks väita, et isegi see külalislahkus on pärit Kanunist – oma külalist kostitati ja kaitsti nagu jumalat. …külalise reetmine on kõige alatum tegu. Isa ja venna vere võib andestada, kuid külalise oma mitte. Sama ütleb ka kuulus ettekirjutus, mille järgi albaanlase kodu on jumala ja külalise kodu lk 56 Külalise vere eest tuli ilmtingimata kätte maksta. Võib olla on vereseaduste järjepidevus pikem kui elu!?

Nii et selline verine raamat, aga minu kindel soovitus.

Igaühel on võimalus valida maisi ja kättemaksu vahel lk 103