Ega me siin lõbupärast ole

 

Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“

Tõlkinud: Sigrid Tooming

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

223 lk

Kirjanikuna on Knuti parimad päevad selja taha jäänud. Kahekümneaastase kirjanikustaaži sisse jäi vaid üks kuulus romaan, millega ta kirjandusringkondadesse pääses. Nüüd, mil toonane kuulsus on hakanud raugema, sest iga katse uut kuulsat luua, ebaõnnestub, on Knut eluga pigem kimpus. Siiski kutsutakse mees esinema kirjandusfestivalile, kuhu ta võtab kaasa geist naabrimehe ja tolle pakistanlasest sõbra. Festivalil õnnestub tal tekitada furoori, seda küll mitte positiivses võtmes. Aga tähelepanu on tähelepanu.

Nii et raamat andest, kirjanikust ja kirjandusest. Ma lugesin seda üsna kaua, aga see ongi selline aeglane otsese actionita lugemine. Samas on tekst üsna mahlakas ja parajalt irooniline. Raamatute,  kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta on siin väga palju huvitavaid mõtteid, mis paneb juurdlema üsna mitme küsimuse üle: Kas anne kirjutada on loomuomane või ikkagi aastatepikkune töö väärtuslikuma teksti nimel? Kas vähene huvi sinu loomingu vastu tühistab ka su ande?  Või milline tekst on üldse väärtuslik? Kuidas kirjanik saab hakkama raamatukuhjadega, mis tema mõttetöö tagajärjel on ilmunud? Ja muidugi need telefoniputkadesse ja mujale sarnastesse kohtadesse tekitatud raamatukogud, ka neile on siin oma hävitav hinnang antud lk 208.

Nina Lykke „Surmahaigus“ meeldis mulle väga ja ka käesolev sobis hästi.  Neid kahte ma siin edetabelisse seada isegi ei oska. Mulle tundub, et see raamat ei ole massidele, vaid pigem neile, kes armastavad pisut sügavuti minevatest mõttekäikudest lugeda.

Selleks, et tõde välja tuleks, peab valetama lk 191