Pahupidi

 

Välismaa näitlejate elud jätavad mind tavaliselt külmaks, sest on jah rikkad ja ilusad, aga siiski kauged ning kõikide eludega ei jõua ju ka kursis olla. 😉 Millegipärast tegin Demi Moore puhul erandi ja tema raamatut silmates tundsin kohe, et seda tahan ma lugeda.  Demi Moore on kahtlemata üks kaunimaid näitlejannasid, kellel on omapärane hääl ja väga korrapärased ning kaunid näojooned. Lisaks filmirollidele on tähelepanu talle juurde toonud abielud Bruce Willisega ja Ashton Kutcheriga. Millegipärast on nii, et pealtnäha ilus elu toob kaasa ka arvukalt probleeme. Ja ega kuulsaks ei sünnita, vaid kuulsaks ikka saadakse. Nii võib ka kuulsuse lapsepõlv olla üsna rõõmutu, millest saadud traumasid lahkad terve elu.

Demi Moore on ennast n.ö alasti kiskunud ja oma elu õnnestumised, ebaõnnestumised ning kogu lapsepõlve taaga pannud raamatusse. Ta on üsna avameelne ja lahkab oma tundeid, s.h selgitab tagamaid, mis teda milleni viis. Kurb on see, et ajalugu kipub korduma ja Demi on vaevelnud ka ise kõige selle küüsis, mille küüsis olid tema vanemad. Samas ei olnud ta üldse oma vanemate moodi. Ta oli valmis ka oma vigadest õppima ja oma teekonda ikka ja jälle uuesti alustama.

Mulle meeldis see eneseleidmise lugu, selles oli nii õnne kui ebaõnne kirjeldusi, vigade tunnistamisi, peata olekut ja kainet mõtlemist, kõhklemisi ja abi vajaduse mõistmist. Ehk siis Demi Moore tavaline elu, milles on väga palju tänulikkust. See vast ongi peamine – oskus olla tänulik! Oli mõnus lugemine!

Kuid me kõik kannatame ja me kõik tunneme võidurõõmu ning me kõik saame valida, kuidas me asjadesse suhtume lk 184.

Kirjastus: Pegasus, 2020

192 lk