No päris päästerõngas see raamat muidugi ei olnud, sest raamat mutte
peletama ju ei tule. Küll aga annab teadmise, et looduse tunnetus ja pesuehtne
püüdmise kogemus aitab neist tülikatest aianaabritest vähemalt ajutiselt
vabaneda. Marc Hamer on elukutselt aednik-mutipüüdja, kes suurepäraselt
tunnetab loodust. Seega kõneleb see raamat lisaks muttide hingeelu
kirjeldustele ja nende püüdmise õpetustele ka autori üheshingamisest loodusega,
elust, armastusest, kõigest, millega loodus harmoneerub. Raamatus on üksikuid
hetki aegade tagant, mälupilte, millest ta mäletab väikeseid detaile ja näeb,
et maailm on poeetiline ning elegantne. Iga peatüki juurde on ta loonud ka
luuleread, mis annab igatsuse ja romantikatunde kirjutatule juurde. Alatoon
sellel kõigel oli minu jaoks melanhoolne ja pisut kurb. Autori elustiil ja valikud ka minu
jaoks kohati üsna mõistetamatud, kuid sõnu oskab ta hästi seada ja selliseid mõtted,
mida välja kirjutada, millega nõustuda, oli ka palju. Pealkiri annab küll teada, et
see raamat on mutte püüdmisest ja põhimõtteliselt on see nii, aga samas on see
ka nagu üks hea kompott, kuhu on lisatud ilmestamiseks, parema näo ja
mitmekesisema sisu nimel palju muudki juurde.
Me püüame luua jäävuse illusiooni, kuid mingit jäävust ju
ei ole lk 73
Asju ei saa endiseks teha, ent neist võib saada midagi
muud. Neid võib ümber töödelda. Kõik asjad on kaduvad ja kõik kulub põrmuks. Igal
asjal on oma lõpp ja iga asi kannab endas järgmise alget. Tervenemine ei
tähenda, et asi peaks ümbertegemise järel olema samasugune nagu enne,
tervenemine tähendab leppimist ja andestust ja armastust ja kasvu ja uuesti
alustamist lk 166-167
Ilu on kurbuse ja rõõmu vaheline tasakaal ning sünnib
siin ja praegu lk 167
Kirjastus: Varrak, 2019
231 lk
No comments:
Post a Comment