Montmartre´i jalamil

 

Sain soovituse tuttavalt kirjandusõpetajalt ja nii jõudis minuni  Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“. Soovitustega on nii, et ühe inimese soovitus on kaalukam kui teise. Merikese soovitused kõlavad alati kutsuvalt ja tavaliselt olen ma nendega haakunud. Nii ka seekord.

Tuneesiast pärit Mancebo peab Pariisis väikest poekest. Igal hommikul sõidab ta kaupa tooma, et seejärel oma poe uksed avada, teenindada ja suhelda, ning nii päevast päeva. Kõik tema pere elab seal samas ja  kogu elu näib rahulolevat veeremas, kuni astub uksest sisse naine, kes palub Mancebol jälgida oma meest, kes elab poest üle tee. Mancebo võtab pakkumise vastu ja temast saab ka detektiiv. Kui aga juba oled detektiiv, siis jääb silma palju muudki ja selgub, et tema lähikondsedki vajavad jälgimist.

Samal ajal saab ka üks ajakirjanik ootamatu pakkumise. Mingi sisemise ajendi sunnil vastab ta küsimusele: kas teie ootate härra Bellivieri,  jaatavalt. Sellest hetkest saab temagi elu uue pöörde, sest tuleb täita imelikke ülesandeid, osaks saab kummalisi kohtumisi ja ootamatuid otsuseid. Nimelt peab ta saatma edasi saabuvaid meile ja iga tööpäeva lõpus saab ta kimbu lilli. Milleks need lilled ja kes on too härra?

Mõlemad lood jutustatakse paralleelselt ja muidugi raamatu lõpus nad ristuvad, mida võis ikkagi oodata, sest milleks muidu need kaks eraldiseisvat lugu. Igatahes oli see raamat väga ootamatu, imelik, põnev, irooniline, naljakas, pisut üle võlli ja hoopis teistsugune. Selles oli see miski, mis sõna otseses mõttes sunnib lugema, sest sa ikkagi tahad teada, kuhu see kõik välja viib ja millega lõpeb. Ühest lihtsast jälitustegevusest kasvab välja terve saladuste jada. On ju kummaline, et kolmkümmend kooselatud aastat saavutatud rutiin ei olegi tegelikult see, mida sa arvasid olevat. Ja mulle meeldis see argielust välja astumise julgus,  et ühtäkki on inimene valmis tegema midagi muud, olgu see siis jälitustegevus või salajaste meilide saatmine (mis võib halvemal juhul muidugi ka ohtlik tegevus olla).

Žanri sellele loole on raske määrata, sest siin ei ole paksu armastust, ei tapmist ega otseselt tagaajamist. Pigem on siin hetked Pariisi tänavalt, elu-olu kirjeldused, hetkede jälgimine, tähelepanekud see, mis teevad selle loo põnevaks, salapäraseks ja nauditavaks.

Kirjastus: Varrak, 2017

280 lk