Sain soovituse tuttavalt kirjandusõpetajalt ja nii jõudis minuni Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“. Soovitustega on nii, et ühe inimese soovitus on kaalukam kui teise. Merikese soovitused kõlavad alati kutsuvalt ja tavaliselt olen ma nendega haakunud. Nii ka seekord.
Tuneesiast pärit
Mancebo peab Pariisis väikest poekest. Igal hommikul sõidab ta kaupa tooma, et
seejärel oma poe uksed avada, teenindada ja suhelda, ning nii päevast päeva.
Kõik tema pere elab seal samas ja kogu
elu näib rahulolevat veeremas, kuni astub uksest sisse naine, kes palub Mancebol
jälgida oma meest, kes elab poest üle tee. Mancebo võtab pakkumise vastu ja
temast saab ka detektiiv. Kui aga juba oled detektiiv, siis jääb silma palju
muudki ja selgub, et tema lähikondsedki vajavad jälgimist.
Samal ajal saab
ka üks ajakirjanik ootamatu pakkumise. Mingi sisemise ajendi sunnil vastab ta küsimusele:
kas teie ootate härra Bellivieri, jaatavalt. Sellest hetkest saab temagi elu uue
pöörde, sest tuleb täita imelikke ülesandeid, osaks saab kummalisi kohtumisi ja ootamatuid
otsuseid. Nimelt peab ta saatma edasi saabuvaid meile ja iga tööpäeva lõpus
saab ta kimbu lilli. Milleks need lilled ja kes on too härra?
Mõlemad lood
jutustatakse paralleelselt ja muidugi raamatu lõpus nad ristuvad, mida võis
ikkagi oodata, sest milleks muidu need kaks eraldiseisvat lugu. Igatahes oli see
raamat väga ootamatu, imelik, põnev, irooniline, naljakas, pisut üle võlli ja
hoopis teistsugune. Selles oli see miski, mis sõna otseses mõttes sunnib
lugema, sest sa ikkagi tahad teada, kuhu see kõik välja viib ja millega lõpeb.
Ühest lihtsast jälitustegevusest kasvab välja terve saladuste jada. On ju
kummaline, et kolmkümmend kooselatud aastat saavutatud rutiin ei olegi
tegelikult see, mida sa arvasid olevat. Ja mulle meeldis see argielust välja
astumise julgus, et ühtäkki on inimene
valmis tegema midagi muud, olgu see siis jälitustegevus või salajaste meilide
saatmine (mis võib halvemal juhul muidugi ka ohtlik tegevus olla).
Žanri sellele
loole on raske määrata, sest siin ei ole paksu armastust, ei tapmist ega
otseselt tagaajamist. Pigem on siin hetked Pariisi tänavalt, elu-olu
kirjeldused, hetkede jälgimine, tähelepanekud see, mis teevad selle loo
põnevaks, salapäraseks ja nauditavaks.
Kirjastus: Varrak,
2017
280 lk
No comments:
Post a Comment