Terra Alta

Hispaania krimi loen ilmselt esmakordselt. Javier Carcas´e „Terra Alta“ kõlab väga põnevalt, on ju tegemist ka ühe veinipiirkonnaga Hispaanias.

Kui on krimi, eks siis on enamasti tegemist mõrvaga. Seekord on Terra Alta kohaliku suurfirma boss, tema naine ja teenija tapetud eriti piinaval viisil. Asja asub uurima Melchor Marin, endine kriminaal, nüüdne politsei. Nagu ikka, sellised suurbossid ei ole koha peal paljude silmis armastatud tegelased, seega tüüpiliselt kedagi välistatakse ja keegi jääb kahtluse alla. Sündmused aga keerlevad kõik sellise piiri peal, et ei saa arugi, kas ja mil määral neisse siseneb ka hr Marini minevik. 

„Terra Alta“ on igati korralik krimi-lugu ja ka ühe eksiteele sattunu n.ö ümberkehastumise ja tahtejõu tugevuse lugu. Siin on tegelikult mitu liini, kuid keskmes on ikkagi mõrvaga seotud  ja ka Melchor Marin ise: tema lapsepõlv ja selle mõjutused, eksitee ja nende aastate mõjutused, armastus raamatukoguhoidja Olga vastu ja selle elu mõjud. Hästi analüütiline krimi oli minu arvates. Siin tuleb just Marini kaudu välja see inimese õiglusejanu ning ka mõistlikkus olla seadusekuulekas vaatamata sisemistele emotsioonidele. Samuti meeldis mulle tema armastuselugu, mis oli üle igasugustest eelarvamustest. Lapsepõlv aga saadab inimest kogu elu ning ka sellest taagast oskas Melchor võtta parima. Seega peategelane, vaatamata kriminaalsele taustale, äratab sügavat poolehoidu. Mõrva lahendamine näib mingil lugemiseetapil isegi teisejärguline, sest Melchori elu näid huvitavam ja haarab isegi rohkem. Lahenduseta mõrv siiski ei jää ning omamoodi keerdkäikudega üllatus on seegi. „Terra Alta´t“ on juba sellepärast hea lugeda, et mõttekäigud on selged, kõik on öeldud otsesõnu, ja tugev moraal ka olemas. Omapära lisab loo sidumine Victor Hugo „Hüljatutega“.

Igati tore lugemine!

Aitäh kirjastus Varrak, 2023

276 lk