Ainult üks kord

Facebookis on loodud tore grupp „Lugemise väljakutse“, kus on kokkupandud nimekiri teemadest või märklausetest, mille alusel raamatuid lugemiseks valida. Kuna selgus, et oleme kirjanikuga Alexandre Jardiniga sündinud ühel aastal, ühel kuul ja tema on vaid üks päev minust noorem, siis paigutan selle raamatu 34. teema alla ehk raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.

Hannah on 36 aastane naine, kes kavandab abielu, mälusopis keerlemas üks viieteist aasta tagune lugu. Toona tema õe peigmees, enne oma pulmi märkas, et hoopis Hannah oleks see naine, kellega tahaks end siduda. Ta teeb New Yorgi kaksiktornis Hannah´le ettepaneku armatseda vaid üks kord… Viisteist aastat hiljem on Hannah õde surnud ja kirjanikust mees kohtub taas Hannahga.

Esmapilgul tundus see kõik selline parasjagu imal, üsna tüüpiline armastuslugu, kus oli kahtlaselt palju ühesuguseid petmisi ja saladusi: tema ei ole su isa ja sa ise seda ei tea; tegelikult armastan ma su õde jne. Näis selline hale, ebaoriginaalne ja õnnetu lugu. Ka lõpuosa näis liiga kiiresti kokku kirjutatud olevat, kuni… tuli päris lõpuosa, mis muutis kogu minu  arvamust. Kogu elu võibki olla esmapilgul etteaimatav,  aga siis tuleb midagi nii reaalset ja nii aimamatut, mis muudab kõik, kõike ja kõiki. Paraku ei saa sellest, mis minu arvamust nii väga muutis, rääkida. Vastasel juhul kaoks uudsuse võlu. Samas vihje oli olemas. Oskaks vaid märke lugeda!

Mõned väljanopitud mõtted ka:

Kellel puudub armastuse ihalus, pole enam ei naine ega mees, vaid asi lk 20

Mahasurutud tunnetel on kalduvus kasvada lk 67

Lootmine on tihtipeale avanss õnneni jõudmiseks lk 95