Oota mind ombupuu all

Seekord valisin lugemiseks Santa Montefiore "Oota mind ombupuu all". Valiku põhjusi oli kohe mitu: 1. Ilus raamatu kaanepilt, kus on suure võraga, õitsev tundmatu puu; 2. Kaaneinfo: eepiline romaan keelatud armastusest, on intrigeeriv; 3. Ühe toreda lugeja südamlik soovitus, kellele pakkus see lugemine suure elamuse. Kusjuures ühtin tema arvamusega.

Tegemist on hargneva perekonnasaagaga, mis algab Iirimaalt, jõuab välja Argentiinasse, käib mõneks ajaks ära Šveitsis ja Inglismaal ning naaseb jälle Argentiinasse. Raamatu kandvaim karakter, Sofia Solanas kasvab koos oma vendade ja onulastega Argentiina pampas. Ta armastab koos poistega ratsutada, polo mängida, puuotsas turnida ja teeb meelehärmi oma iirlannast emale, kelle silmis ei käitu ta noorele tütarlapsele sobival kombel. Isa küll jumaldab teda, kuid kui Sofia teismeeas armub oma onupojasse, siis saab häbitunne isaarmastusest tugevamaks ja tütar saadetakse Euroopasse. Euroopas elatud aastad kujunevad uue inimpõlve pikkuseks, kuid tunne, mis on sügaval, ei rauge isegi aastate möödumisel. Pigem elab ta kusagil teise elu kõrval varjusurmas.

See on ilus-magus-valus keelatud, teiste arvelt varastatud armastuse lugu. Selline armastus on varastatud oma suguvõsa au, eneseväärikuse, perekonna sidemete arvelt, aga ka eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja väikluse arvelt. Lisaks on teemaks juurtetuse, pidetuse tunne. Sofia meenutas mulle kirglikku ja kindlameelset Scarlet O´Harat (Tuulest viidud), kes sai hakkama igal pool, igas olukorras, kõigi raskuste kiuste.

Päris tüüpiline armastuslugu see kindlasti ei ole, kuid imalamaid ja tunnetest ülevoolavaid kohti esineb siin küll ohtrasti. Samas kirge ja põnevust jagub ka kuni lõpuni ning lugemine edenes ikka väga hoogsas tempos – isegi nii hoogsas, et ununes aeg ja tegemata kodutööd. Väga meeldis kogu see loodud olustik ja kirjeldused, mis on tõetruud (autor ka mainib, on ta ise reaalselt Argentiinas elanud). 

See aeg, mis kulus 464 lehekülje lugemisele, vääris küll igat loetud lehekülge ja andis filmiliku elamuse.

Mõned mõtted:

Mis asi sinu arvates oodates tuleb? Tarkus. Aeg annab sulle võimaluse kõrvale astuda ja asjale objektiivse pilguga vaadata. Lk 124.

Kaks kõige kurvemat sõna sõnastikus on „liiga hilja“ lk 143

Vanaisa oli elanud hetkele, nautinud iga sekundit. Ta ei elanud homses, sest milleks raisata oma energiat millelegi, mis ei pruugi üldse aset leida. Ta ei elanud ka eilses päevas, sest eilne päev on möödas ja seda ei ole enam olemas. Olevik on ainus reaalsus ja selleks et saavutada kestvat õnne, peab õppima elama siin ja praegu ning mitte muretsema ega raiskama aega millegi muu peale mõeldes lk 171

Kirjastus: Varrak