Kui kuu on kadunud

Tagasihoidlik infokilluke, mida sisaldab raamatu kaas, lubab teistsugust lugemistelamust ja tõepoolest, sellist raamatut nagu on Nathan Fileri Kui kuu on kadunud, ei ole ma varem lugenud. Ilmselt ei ole ka skisofreeniast palju ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud.

Minajutustaja Matthew on skisofreenik, kes mõtleb end kord tagasi lapseikka, kord iseseisvumise ehk täiskasvanuks saamise algusesse ja tööinimese ellu, siis jälle vanematekoju ja haiglasse, teraapiasse. Kogu see tekst on kirjapandud hüppeliselt, nii nagu skisofreeniku peas vahelduvad mõtted. Kõik need vahelduvad kirjastiilid ja tekst haakuvad skisofreenilise mõttemaailmaga. Mulle tundus, et tema haiguse vallandas just süütunne venna hukkumise pärast. Aga võib olla ka ainult mulle tundus nii.

See on haige siseheitlusi täis raamat, mis annab aimu haige peas toimuvast. Kusjuures see peas toimuv ühtaegu teavitab ja hirmutabki. Skisofreeniahaige mõtlemist avatakse ikka täiesti tõetruult. "Kui kuu on kadunud" mõjub ja mõjutab kuidagi eriliselt. Rohkem kindlasti neid, kes on lähemalt kokku puutunud selle haigusega.

Noppeid raamatust, mis iseloomustavad skisofreeniat:

Ühel hetkel ma kuulasin, oli huvitav, ma võtsin kõike vastu, järgmisel hetkel oli pea täiesti tühi lk 85

Me oleme isekad, mu haigus ja mina. Mõtleme ainult iseendale. Terve ümbritseva maailma vormime sõnumiteks ja salajutuks, mida sosistatakse ainult meile lk 138

Vaimuhaigus pöörab inimesed sissepoole. […] See hoiab meid igavesti meie mõistuse valu küljes lõksus, samamoodi, nagu katkine pöial või jalaluu haarab kogu tähelepanu endale, nii et terve pöial või terve jalg ei tule enam meeldegi. Lk 266

Me liigume mööda ringjooni, see haigus ja mina lk 294

Tsitaadina mõjuvad ütlemised:

Probleemidega on kergem magama heita, kui tead, et kavatsed nendega midagi ette võtta lk 106

Soojast söögist on siis kergem rõõmu tunda, kui on keegi, kes sulle ketšupit ulatab lk 126.

Kirjastus: Kunst 2016

295 lk