Millegipärast ei ole ma novelle kunagi lugeda armastanud.
Võib-olla sellepärast, et erinevaid jutukesi lugedes ei teki terviklikku tunnet
või on hirm selle ees, et mälu veab alt
(viimaseid lugedes esimesed unustad). Eelarvamused ületatud, tõdesin, et nende
Marcelo Birmajer´i seitsmeteistkümne novelliga on teine lugu - vaatamata iga
loo erinevusele tabasin ikka midagi ühist ka.
Parasjagu üle vindi keeratud värvikad lood, millest mõni on
traagilisem, mõni koomilisem, mõni üllatavam. Aga nii on ju abieludegagi - iga elu on oma
värvigammalt isemoodi. Millegipärast mahub
igasse loosse justkui varjuna kaasa kas siis armuke, lihtsalt
truudusetus või mõte truudusetusele. Autor küsib, miks on kergem abielluda täiuslikult sobimatu inimesega, kui leida
ideaalne kaaslane? Otsest vastust raamatust küll ei leia, küll võib aga
tõlgendada erinevaid käitumismustreid või oletada, et ongi olemas taotluslikkus
abielluda võimalikult erineva inimesega, et siis leida täiendust sellele
kolmanda (mis või kes see iganes oleks) osapoole
abil.
Vahtida avalikult
naisi, vitsutada lohakalt süüa, ilma et naine peaks häbi tundma, hoolitseda
vaid iseenese mugavuse eest. See oli kahjutu puhkehetk abielu lakkamatus
voolus. lk 116. Sellised unistused
siis …. :D
Veel on lugenud:
No comments:
Post a Comment