Ma suudan hüpata üle lompide

...on autobiograafiline jutustus Alan Marshalli lapsepõlvest Austraalias 20 sajandi algul (Alan sündis 1902).

Juba üsna väikesena haigestus Alan lastehalvatusse. Ootamatult tabanud haigus muutis väliselt Alani elu: pani taluma valu, sundis olema haiglas, elama üle operatsiooni; kuid sellegipoolest oli Alan laps, täiesti tavaline energiline laps, kes tihtipeale ei mõistnud täiskasvanute kaasatundmist ja haletsemist ning ei näinud oma olukorda sugugi mitte traagiliselt. Ta mängis sõpradega, turnis puu otsas, ronis mägedes, õppis ratsutama ja ujuma ning ei lasknud end oma kehalistest hädadest heidutada.Erilise soojusega kirjeldab ta oma vanemaid, eriti isa, kes süstis temasse optimismi ja ei suhtunud temasse kunagi haletsusega.

Keegi, kes kunagi luges seda raamatut, arvas, et selle elujaatava raamatu võiksid kõik inimesed läbi lugeda. Selles mõttes nõustun temaga. Kui täiskasvanud me enamasti kõik hädalame mingi asja pärast, siis lapse mõttemaailm on väga siiras ja vahetu ning tema ei näe asju nii nagu suured inimesed.  „Vigane olema“ ei vigastanud Alanit vaimult, vaid tema optimistlik meel nakatas teisigi. 

See raamat annab aimu ka täiesti tavaliste maainimeste argipäevadest 20. sajandi alguse Austraalias, sealsetest oludest, loodusest ja peresuhetest. Mingid paralleelid võib luua ka meie Oskar Lutsu „Kevadega“.

Elujaatav, armas raamatuke on mõeldud lugemiseks eelkõige noorsoole, kuid kaldun arvama, et meie noorsugu ei kõneta enam selline vanem aeg ja  raamat võib tunduda igav.