Minu Uganda

Möödunud aasta tõi minu kirjandusellu toreda, väga sõbraliku, infoküllase Facebooki grupi „Lugemise väljakutse“. Selle grupi avastamise ajaks oli toona  juba pool aastat möödas ja ma ei  jõudnud oma lugemistega pooltki väljakutsest täita. Sellel aastal alustasin algusest ja eks näis, kuhu aasta lõpuks jõuan.

Minu õnneks hääletati teemasse ka üks Minu-sarja raamat (40. Üks Minu-sarja raamat). Aeg-ajalt meeldib mulle vahelduse mõttes lugeda kellegi reisikogemustest, mis loob mingisuguse pildi  maast ja rahvast, keda isiklikult näinud-kuulnud ei ole ja vaevalt, et seda ka kunagi juhtubki. Alustuseks peab kohe märkima, et Siisi Saetalu kirjutatu andis üsna kirju ja meeldiva ülevaate. 

Minu Uganda eristub teistest minudest juba mineku põhjuse poolest.  Kohviku rajamine kusagile Aafrikasse on ikka absoluutselt eriline, lisades sinna juurde erivajadusega kohalikud noored, kellele kavatsetakse töödki pakkuda, näib esmapilgul lausa hullumeelne. Seda kõike hakkabki autor lahti selgitama oma raamatus. Alustab algusest, kusjuures jätab ära pikad kodumaise ettevalmistuse kirjeldused, kuid annab üsna üksikasjaliku ülevaate Ugandas toimunust. Kui esialgu olin veidi skeptilinegi, et mis sellest kohvikust ikka nii palju jutustada on ja vaevalt, et seda põnev lugedagi on, siis tegelikult haaras see raamat kogu  minu tähelepanu. Siisi Saetalu on osav jutustaja ja on osanud välja tuua just selle kõige olulisema. Kohvikule vahelduseks on kirjeldatud mõnusaid seikasid safarilt, Uganda inimestest ja natuke ka faktilist teavet, mida on just parasjagu niipalju, et ei muutu igavaks ja tüütuks. Siisist jääb selle raamatu põhjal väga teotahtelise, selge silmavaate ja otsusekindla inimese mulje. Oma eraelu ta ei lahka, kedagi ei sarja, igas nurjumises näeb kogemust, millest saab ikka edasi minna.

Kui olete kunagi tundnud, et teil on raske kahel mustanahalisel inimesel vahet teha, siis täpselt sama keeruline on ugandalasel  teha vahet kahel valgel inimesel. Isegi kui üks neist on blond ja teine brünett, ning isegi kui ta on neist ühega juba kuu aega järjest mitu korda nädalas koosolekuid pidanud lk 72

Naermine ja elust rõõmu tundmine ei muuda ugandalasi siiski hoolimatuks ning tuleviku suhtes ükskõikseteks elunautlejateks. Mis täna ei õnnestu, võetakse ette homme lk 101