Palermovej ülemalaul

 

Annette Bjergfeldt on Taani laulukirjutaja, laulja ja kirjanik. „Palermovej ülemlaul“ on tema debüütromaan. Debüüte ma armastan ja ka seekord tõotab raamatu kaanetekst suurt lugu.

Tegemis on perekonnasaagaga, mis haarab kolme põlvkonda. Igasse põlvkonda jagub erilisi elusaatusi ja kirkaid värve nende elude kirjeldamiseks. Vanaisa Hannibal, pärit Kopenhaageni luksusvillast, abiellub vaese Sankt-Peterburi tsirkuseartisti Varinkaga. Nende tütar leiab endale kaasaks Rootsi skääri-saarelt pärit tuvitaltsutaja. Kaks sajandi armastuslugu on ees ja Papa ning Eva kaksikutest tütred Olga ja Esther püüavad leida endalegi seda „sajandi armastuslugu“. Vaatamata vanaisa-vanaema sajandi armastusele olid kaks inimest siiski totaalselt erinevad: vanaisa ihkas kodu, mis on ooperit, kunsti, kirjandust täis, kuid Varinka oli vaimustuses koerte võidusõiduajamisel kihla vedamisest. Unistus kunstist, muusikast ja kirjandusest jääb aga geenidesse elama...

Suurepärane lugu, suurepäraselt kirjutatud, väga nünasirikas, värvikas, heatahtlik, humoorikas, lootusrikas lugu. Lugu, mis haarab ja mis loob sellise atmosfääri, et ei taha sealt välja astuda. See on mõnusalt looklev teekond, oma väikeste tõusude ja mõõnadega, läbi Esthri silmade. Kindlasti on raamatu parim osa loodud tegelaste plejaad, kõik omamoodi isiksused, aga kuidagi nii samasse suunda vaatavad, et ei ole põhjust kellestki viltu arvata ka siis, kui nad ei käitu just väga viksilt ja viisakalt 😀. Lisaks lisavad väikesed nüansid, nagu pasteedileivad,  Eva kummargil nutmine, Olga puuksud, Varinka pargipardi supp või hiirelõksukleit loole toredust juurde. Nii et mina olin selle lugemise lummuses koos naha ja karvadega – see oli täiega minu raamat.💗 Mõttelõngana võtan endaga kaasa: et kui unistada või oodata seda õiget kogu südamest, ükskõik mida sa selleks õigeks pead, siis tuleb kannatust varuda ja ükskord ta tuleb, mil moel – pole oluline. Aga ta tuleb!

Pausid on tähtsad …. Nii maalikunstis, muusikas kui ka armastuses lk 92

Armastus peab helendama nagu väikesed laternad pliihallis ookeanis, kui tahta et võlukunst mõjuks ja õnn mõneks minutiks saabuks lk 142

Surma juures on kõige raskem see, et päev väljas jätkub vilistades ikkagi. Kõigutamatult, nagu ei oleks midagi juhtunud lk 166

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

397 lk