Kus laulavad langustid

 

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel veel Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ lugemata ning film nägemata. Aga uudishimu ometigi tekkis, ilmselgelt tingituna suurest nõudlusest, mis mõni aeg tagasi sellele raamatule oli.

Kya Clarke ehk Paduratüdruk on looduse laps. Kõik on ta hüljanud ning põhimõtteliselt kasvab ta üles üksinda, keset loodust, padural, kus tema sõbrad on kajakad ning naabriks veteväli. Ühepäevase kooliharidusega tüdruk teab kõike loodusest, kuid sirgudes nooreks naiseks, ihkab hing ka inimlähedust. Ilus, metskassi sarnane naine ei jää märkamata inimasustuses, kus teda peetakse suuresti inimrämpsuks. See ei sega aga armastust. Kui leitakse ühe noormehe laip, arvatakse, et see on Paduratüdruku kuritöö.

Oli tõesti hoogne raamat, mis haarab. Parimad kohad olid kindlasti looduse kirjeldused ning selles suhtes on mul isegi kahju, et filmi ei ole näinud. Sõna „padur“ ei olnud mulle üldse tuttav, kuid see olustik, mis kirjelduste kaudu loodud, oli kuidagi nii värvikas ja ehtne, et googeldamise tulemus oli pea sama, mis lugemisel tekkinud visioon.  Kuid muus osas oli kergeid küsitavusi: süžee natuke naiivne, kohati veidi uskumatu ning kõige suurem error tekkis minus lõpplahendust lugedes: sellistes oludes kasvades, rikkumata naine ei saa pakkuda kirjeldatut. On üsna mõistetav, miks see raamat nii populaarne oli. Siin on suur lugu, armastust, kirge, romantikat, põnevust, kriminaalsust, saab kaasa tunda ning kaasa elada. Täidab lugejas mingi igatsuse tühimiku.

Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud. lk 11

Kirjastus: Rahva Raamat, 2019

389 lk