Minu isa tütar

 

Kirjastusel Tänapäev on tore sari „Säravad naised“, kus läbi ilukirjandusliku väljenduslaadi antakse edasi kunagiste kuulsate naiste elud või teatud eluperioodid. Romy Seideli „Minu isa tütar“ kõneleb AnnaFreudist ja lugemissoovituse sain sõbralt.

Anna ei ole end oma pererüppes tundnud kõige paremas positsioonis, ta püüab olla isale, kuulsale psühhoterapeut Sigmund Freudile meelejärgi ning surub selles mittemeeldida kartuses teatud määral oma „mina“ alla. 1923. aastal otsustab naine avada siiski omaenda praksise, et aidata probleemseid lapsi. Romaan jälgib Anna elu kulgemist aastakümneid, jõudes välja lõpuks Londonisse, kuhu juudirahvusest pere sõja jalust kolis. Nende aastate vältel koges ta üsna palju, olulisemad olid kindlasti armastus ja kutsumus.

Sõber ikka teab, mida soovitada – mulle meeldis see raamat. Selles oli hoogu, sügavat psühhoanalüüsi, toredaid peresuhteid, armastust ja hoolimist. Autor väidab, et enamus tegevusi on aset leidnud ning enamus tegelasi ka olemas. Sellisel kujul lugeda kellegi elulugu on mõnus, see ei ole kuiv faktiteadmine vaid siin on juures palju erinevaid tundmusi ning tervikpilt tekib kuidagi palju laiem. Kummaline on see, et naine, kes oli õppinud psühholoogiat, kes soovis saada püshhoanalüütikuks, nii palju kahtles iseendas ja omas ka seda tüüpilist „kas ma olen piisavalt ilus, tark ja hea“ mõtlemist. Samas tegi see teda nii inimlikuks, - kuuluseks ei sünnita, vaid kujunetakse, kasvadakse. Raamat on väga lihtne lugemine,  julgen soovitada ka neile, kes elulugusid põlgavad.

Kirjastus: Tänapäev, 2023

367 lk