Hendrik Groeni loominguga olen varasemalt tuttav, tema huumorisoon ja kirjutamislaad on mulle üsna meeldinud. Nüüd, mil näpud satuvad endalgi aeg-ajalt mulda, jäi mulle silma tema aiandusühistu teemaline raamat – selle lugemine praegu tundus nii õige.😏
Pärast abikaasa surma leiab Emma Quaadvliegh pabereid sorteerides dokumendi, millest selgub, et nad on 11 aastat olnud aiamajakese järjekorras. Naisele hakkab see mõte meeldima, seda enam, et järjekord ongi temani jõudnud. Ta ei ole kindel oma rohenäpu-teadmistes, kuid kuuluvuse tunne, leitud uued sõbrad, on hea sisend aiandusega tegelemiseks. Paraku kõik ei lähe parimal viisil, pinnuks silmas on aiandusühistu esimees, kes tõlgendab reegleid omamoodi ning armastab võimu ja domineerimist. Emma on aga rahuarmastav naine, kuid sellegipoolest otsustab ta heade reeglite ja suhete nimel võidelda.
Väga kerge ja lihtsakoeline lugemine oli. Tema „Ela ja lase elada“ meeldis mulle veidi rohkem. See siin muutus mingil hetkel tüütuks, sest midagi uut peatükkide lisandudes ilmsiks ei tulnud, lisaks jäi üsna kordav nii mitmes mõttes. Emma oli väga sümpaatne ja elurõõmus tegelane, tema tegelaskuju võiks olla nakkav 😊- see oligi vist parim osa raamatust. Sümpaatne on ka aiandusühistute teema, kus kamp inimesi toimetavad ühes ühingus enamasti sõbralikult koos, jagades muljeid, õpetussõnu, saaki ja aiainventari. Rõhk siis sõnal "enamasti", aeg-ajalt see kõik nii lõbusalt ei lähe – inimesed on erinevad, arusaamad erinevad. Ka selles raamatus tulid päevakorrale elementaarsete ühiselureeglite eiramised, valesüüdistused jms, alates koera kakajunnidest lõpetades lihtsalt kiusuajamisega.
Kirjastus: Eesti Raamat, 2023
221 lk
No comments:
Post a Comment