Päikeseuskujad

 

Piret Jaaks „Päikeseuskujad“

Kirjastus: Varrak, 2026

292 lk

On 1812. aasta Ussisaarel. Mõisad survestavad talupoegi andamitega ning Venemaa keisririigi mõjud ulatuvad ka väikesele saarele. Ida ja Maria on ühtehoidvad õed,  neist Idal on kadunud emalt päritud teadmised ravitseda inimesi, Mariat peetakse veidi ullikeseks. Kui Maria saab jumalasulaselt valgustuse, hakkab ta jutlustama inimestesse usku. Elu saarel on rohkem kui raske – talupojad on mõisnike arvates harimatu kõnts ning koormise norme aina suurendatakse. Ka Marie ja Ida elu satub surve alla.

„Päikeseuskujad“ on Vormsi rootslaste lugu, millel on sügav ajalooline tõepõhi all. Igal ajastul on omad muutused, mis enamasti on valitsevale klassile soodsad, alamatele mitte. Kui vana maailm hakkab kreeni vedama, tekib soodne pinnas uute usuliikumiste tekkeks. Rasketel aegadel otsitakse ikka kusagilt lootust. Piret Jaaks on kõik selle lootuse, inimliku ellujäämissoovi, kohalikud traditsioonid, lood ja legendid põiminud mõnusasse hästiloetavasse vormi. Nii et see ei ole mingi kuiv ajalooline romaan.  Raamat on ühest küljest lihtne lugeda, sest tekst on ladus, lugu on haarav, analüüsib inimest erinevates elupiltides, teisalt on alati raske lugeda hulludest olukordadest, mille ees seisad hirmuvärinal, kus on ainsad valikud: jää või mine, võitle või põgene.

Minu kindel soovitus!

Miks ei suuda inimene jätta maaslamajat löömata, kui tal selleks võimalus avaneb, miks peab ta teise, kes kuidagi endast ohtu ei kujuta, oma räpaste sõrmede ja mürgiste sõnadega puruks litsuma, nagu oleks ta väike sitikas, kes äratab tallamisiha. Kas tõesti vaid selleks, et saada tunnistust iseenda jumalikkusest? Lk 203

Säärased ongi kõik inimesed, nad koosnevad iseenda kihtidest nagu muld, ja kusagile kõige alla jääb alati alles see väike laps, kes ilmuks uuesti, kui me vaid lubaksime –, vahetu ja siiras nagu päikesekiir lk 270