Colas Breugnon

Pea meeles Colas Breugnoni, tema kaudu ka meist on see laul, ei kandnud ta kuldset krooni, teda ehtis ta töömehe au. Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee…  Need Heldur Karmo loodud laulusõnad on mul hästi peas, kuid milline kuju see Colas tegelikult oli, sellele ei ole ma mõelnud? Laulusõnad on küll helged ja lootusrikkad.  Colas Breugnon on olnud inspiratsiooni allikaks ka Dimitri Kabalevskile, tema ooper „Colas Breugnon“ on veebis täiesti vaadatav. Kuna juhuslikult sattus ette Romain Rollandi raamat, nende eelnimetatute (laulusõnad, ooper) aines, siis tuli mõte selle raamatutegelasega lähemalt tuttavaks saada. 

„Colas Breugnon“ on peaaegu ühe aasta päevik härra Breugnoni mõtetest, alustab veebruaris ja lõpetab jõululaupäeval. Härra ise on burgundlane läbi ja läbi, tüse vatsalt ja vaimult, viiskümmend aastat turjal. Tal on maja, naine, neli poega ja üks tütar, kaheksateist lapselast, hall eesel, koer, kuus kana ja üks siga. Selline keskmine mees, kes on oma eluga suhteliselt rahul. Siiski tahab ta pidada arvet veidi selle maailma üle. Teeb seda pisikese irooniaga ja nagu Romain Rolland ütles: elu on hea ja endal tervis käes, seega pole põhjust depressivsuseks. Sellise kerge elufilosoofiaga raamat, kus probleemidesse ei suhtuta probleemselt, vaid pigem kerge huumoriga, kõik on vaid suhtumise küsimus.

Milline mees see Colas Breugnon siis oli?  Muidugi eelkõige igas olukorras positiivne, diplomaatiline naljahammas, kes oskas märgata head ning hinnata seda, mis tal olemas on. Väike vemp oli alati tagant taskust võtta, et kui muidu ei saa, siis naeru ja mõne krutskiga saab ikka hakkama.  Igati eeskujuks olev tegelane. Raamatut lugeda oli nagu kuulata Peeter Oja stand-up šõud. Ma ei tea, miks just Peeter Oja?, kuid minu hinnangul millegipärast see tekst sobituks väga hästi tema suhu. „Colas Breugnon“ oli veidi omanäoline lugemine, ja seda küllap sellepärast, et  möödunud sajandi alguses kirjutatu erineb tänasest elust üsna mitme kandi pealt sh koos ajaga muutuvad ka kombed.

Valimistejärgselt sobiks raamatust välja tuua väike katke: Kui omavahel tõtt öelda, siis on hea kuningas küll hea, kuid kõige parem olen ma ise. […] Ei ole mulle tarvis trooni siin all ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaisetel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua. Ja kui kuningas tuleks mu juurde, siis ütleksin ma talle: „Sa oled mu külaline. Sinu terviseks! Istu sinna. Üks kuningas on teise vääriline…. Iga prantslane on kuningas. Ja iga mees on oma kodus peremees“. Lk 191

„Colas Breugnon“ on seda sorti raamat, millel polegi  konkreetset algust ega lõppu, võta ta kätte ja ava suvalise koha pealt ning sealt lugedes saad ka osa sellest kergest elufilosoofiast. Ja ega suurt muud midagi.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1971

191 lk