Vera

Anne Swärd´i „Vera“ on neljas tema sulest ilmunud raamat, meie keelde tõlgituna on „Vera“  tema esimene. Seekord usaldasin raamatu valikul oma kõhutunnet, mis mind alt ei vedanud. Raamatu annotatsioonist ootasin mõnusat lugemist, aga võin etteruttavalt öelda, et sain rohkem kui ootasin ;)  

Raamat viib 1945. aastasse. Noor prantslanna Sandrine põgeneb Poola mägikülast Rootsi, ainsaks varanduseks rinde all kasvav laps. Sõda on küll lõppenud, aga selle mõjud käivad inimestega kaasas. Naine abiellub kõrgklassi auväärsesse perekonda. Abielu võõral maal, kaasavaraks laps ja (sõja)saladused, nii see lugu end kerima hakkab. Saladuseloori on mässitud kõik. Ka väike Vera on saladuslik laps, sõja- ja lapsepõlvemõjude vili. Lugu pendeldab eri aegade vahel:  Sandrine lapsepõlv Prantsusmaa merelinnas, sealt edasi Poola mägiküla, milliseid samme tehes jõudis ta Rootsi, milliseid valikuid kasutab ees ootavaks. Võib vaid nii palju öelda, et rikutud maine pärandub edasi põlvest põlve ning see taak juba maha jääda ei taha.

Pealkiri on raamatule antud lapse järgi, lugu ise on siiski Sandrine lugu. Kuid on ka emade lugu, millised emad olid Sandrine ema ja ema-ema oma tütardele, ja milline ema oli Sandrine Verale. See kõik on väga veenev. Sama usutav on ka püüd perekonna häbi, mis võib olla täna ei oleks nii suur häbi, valega maha pesta. Väga hästi tulevad esile erinevad karakterid erinevate olukordades. Ma ei hakka siin kirjutama, mis ja kes, sest siis oleks see liiga palju etteütlev. Spoilin vaid niipalju, et Sandrine tegelaskuju oli pigem eemalolev ja minnalaskev, kes oma näiliselt stoilise rahuga tegi mingeid valikuid, mis ilmselgelt mõjusid vaid enese alalhoiu valikutena.  Laps nendesse valikutsesse ei kuulunud, laps oli fakt. Looduse kirjeldused toetavad ja ilmestavad kogu stsenaariumi. Meri, mäed, mets – nagu turvatsoon kuhu peituda või minna igaveseks, kui minna lastakse. 

„Vera“ on saladusi täis raamat: sõjasaladused, perekonnasaladused ja põlvkondade saladused, ja need saladused hoiavad uudishimu pidevas töös. See põnevus on tekitatud nii vaikselt, hiilimisi. Kui ühe salapära hammustad läbi, siis on teine kohe ootel ja pinge lugedes ei katke hetkekski. Raamatu lõpp ei olegi otseselt raamatu lõpp, on küll millegi lõpp aga edasi mõtlemisemaa on lai ning rahutuks teeb ka.

Minu arvates oli selles raamatus kõike väga paras jagu. Nii armastust, kirge kui ka vihkamist, lootust ja igatsust. Teatud olukordades võib vihkamist väärt inimene saada hoopis selleks õlekõrreks, kellelt pääsemist loodad.

„Vera“ on raamat, mis loeb end ise, sest nii kaasakiskuvalt kerib end see lugu - märkamatult lendab aeg ja keeravad leheküljed, vaja on vaid aega varuda. Nagu ikka heade raamatute puhul, ilus ja valus ühteaegu. Mulle meeldis väga.

Kõige hullem ei olegi halb, mida tehakse, kusjuures sageli ollakse veendunud, et see on õige või vähemalt hädavajalik, vaid hea, mida saaks teha, ent mis sellegipoolest tegemata jäetakse lk 248

Nägin noort naist vanade silmadega ja vana naist noorte silmadega, see meenutas muinasjuttu konnast ja lõokesest, kuidas nad vahetasid silmad teineteisega ära, et maailma teistmoodi näha. Mitte sellepärast, et maailm on teise silmade läbi ilusam või parem, vaid sellepärast, et uus pilk lasi neil elada teistsugust elu. Kui saad vahetada pilgu kellegagi, kellele oled kurja teinud, siis saad oma teo võib olla andeks lk 311.

Kirjastus: Varrak

311 lk