Seitsmes rahukevad

 

Olen tänulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ütleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hästi tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sõnu.  Mingis mõttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kõhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli üks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk

 

Mida siit näha võib

 

Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal üllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit näha võib“.

Luise on raamatu alguses kümne aastane tüdruk, kes elab kõrvalises külas koos isevärki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kõik mõjutavad väikest tüdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega väga. Luisel on vedanud, sest teda ümbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lõpuks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit näha võib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas üks omanäoline raamat, mis eristub väga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed küsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tähenduslikkus, poevad hinge ning panevad mõtlema selle kõige üle ka pärast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kõik tegelased on sisimas head, et nad oma nõrkusehetki tunnistavad, nii on võimalik nende kõigi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ühtlaselt voolav, pinge ei tõuse ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka võimatuna näiv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „Väikese printsi“ – näha silmale nähtamatut, ning pisut võrdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade läbi nähtu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit näha võib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mõnusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kätte,..., ta astub sisse nagu kohtutäitur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kõigele, mis sul on, ja ütleb: „See kõik ei kuulu nüüd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tõdedest, mis tahavad viimasel hetkel päevavalgele tulla. Kõikjla oli näga inimesi, kes kallistasid üksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepärast, et päevavalgele oli tulnud tõde, mis ei osutunud kaugeltki nii õudsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga võib olla kallistasid inimesed üksteist nii kõvasti ainult selleks, et mahavaikitud tõel poleks mingit võimalust välja pääseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lärmi levitada. Lk 177

Läbiv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie püüa seda näha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lõpuks üks tore mängu mõte:

Sarnasusemängu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ühendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ütlesin mina. „Mõlemad tuleb läbi seedida,“ ütles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk

Seitsme põlve müsteerium

 

Uusi kuulsusi, kes ise enda sisemise jõuga suudavad endale nime teha,  meil aeg ajalt tekib. Ants Rootslane kahtlemata on tuntud nimi, püüan ka mõista tema fenomeni. Uudishimu on ju edasiviiv jõud.

Suhtun igasugu voodoo, nõiduse, selgeltnägemise jne seotuga skeptiliselt. Absoluutselt ei eita, aga täielikult ei mõista ka. Samamoodi ma ei mõista, kuidas saab inimene, kellel on karisma kuid haridust ei ole,  hakata psühholoogiks, nõustajaks vms.😏 Rootslasega üldjoontes see nii on, kuid nõu tuleb mitmes vallas. Muidugi oli selles raamatus ka täiesti aktsepteeritavaid, loogilisi mõttekohti, kuid oli ka kulmu kergitamise kohti. Ei hakkagi siinkohal välja kirjutama, mis mind kulmu kergitama pani. Üldjoontes selline lugemine vast toonust ikka tõstab, või vähemalt tükki küljest ära ei võta. Minul ei võtnud. 😃  Aga ma ei saa aru sellest seitsme põlve müsteeriumist vabanemisest. Võib ju olla, et vanavanavanavanemate patud nuheldakse nüüd minu põlvkonna kaela, aga kui ma seda täpset pattu ei tea, kuidas ma sellest siis vabanen. 😇

JES kirjastus, 2021

294 lk

Õpetaja

 

Ma ei ole „otse ja ausalt“ sarja raamatuid mitte ühtegi lugenud, aga  Gedi Põderi raamat „Õpetaja“ pani enda järele haarama vaatamata sellele, et minul selle elukutse esindajatega otsene suhe on õpilaseaegne. Samas on mul häid tuttavaid, kes on tänagi õpetajad ning küllap mingil moel haakub minu töö üks rollidest pisut õpetaja omaga.

See on õpetaja Gedi lugu ja nägemus. Ta analüüsib hästi palju iseennast, tunnistab vigu ja õppetunde ning mõistab, kuidas neid vigu parandada. Samas ta ka kiidab ennast kui miskit on hästi läinud ning möönab, et meil eestlastel on see enesekiitmine kuidagi häbiasi. Minu arvates oli see natuke ka nagu hingeabi raamat, mis aitab tõsta positiivsust eneses, sest Gedi peab oluliseks endast positiivse märgi maha jätmist. Ja kui seda mõtet nagu mantrat korratakse, siis mõjub see toonust tõstvana. Nii et üldjoontes selline lihtne ja aus raamat, mis vaatab õige pisut õpetaja ameti telgitagustesse ning sisendab usku ja lootust neile, kellel ei ole  töömotivatsioon ja ka tööeetika nii kõrged.

Õpetaja amet on keeruline ja minu varasemat arvamust see lugemine ei mõjutanud. See töö on neile, kellel on kutsumus, kes armastavad lapsi, kes oskavad ajaga kaasas käia, kohanduda kiirest ning kes on head inimesetundjad. Mina võtan küll mütsi maha selle ameti pidajate ees.

JES kirjastus, 2022

208 lk

Parandada elavaid

 

Taas olen oma lugemistega Punase sarja juures. Kõik ikka  tänu sõbrannale, kes soojalt soovitas. Maylis De Kerangal ja „Parandada elavaid“.

Nagu ütleb ka raamatu pealkiri, on raamatu teema teatud määral proosaline:  parandada surmale määratu abil elavaid.  Noor surfar Simon satub autoõnnetusse ning saab trauma, millest elulootust enam ei ole. Vanemad peavad tegema otsuse, kas aidata Simoni organite abil kedagi elule. Aega on vähe.

„Parandada elavaid“ on totaalselt teistsugune raamat just temaatika mõttes. Ma ei ole kunagi lugenud nii detailset ja sügavuti minevat lugu sellest, millised tunded valdavad lähedasi, kui nad peavad langetama maailma raskeima otsuse: anda oma lapse organid doonorlusse. Samuti ei ole lugenud sellest, kuidas ja mil määral on mõjutatud patsiendiga toimuvast arstid, õed, süsteemide haldajad; millised emotsioonid valdavad haiget, kes on elanud aastaid teadmisega, et kui uut elundit ei tule, siis teda varsti ei ole, kuid samas sõltub ju sinu elus püsimine ainult kellegi surmast (kas see mõte saab olla üldse vastuvõetav?).  Mõtteainet on selles raamatus hästi palju. Samuti on meditsiinilisi termineid, haigla protseduuride kirjeldusi, kuid see kõik on kuidagi väga õige ja vajalik, et mõista sündmusi iseenesest. Mulle meeldis, et kirjanik on võtnud endale reporteri rolli ja nagu kõrvaltvaatajana ta analüüsib ühe ja teise tegelase käitumist ja ka mõtlemist.

Seda raamatut ei saa kindlasti lugeda rannas lebotades ja n.ö ühe silmaga. „Parandada elavaid“ nõuab täit tähelepanu, sest laused on pikad, sisutihedad, sügavad, kuid siiski haaravad endasse üsna kiiresti, sest selles loos on see miski, mis endasse tõmbab, olemas. Mind lummasid taas kord autori inimhingede inseneriliku tarkusega lahtiseletatud tegelased ning ikkagi ka raamatu teema. Ei ole võimalik teada, kas selliseid valikuid tuleb elus kunagi teha, aga see tõenäosus on alati olemas. Noor inimene kindlasti ei mõtle, et digiloos on vaja teha üks klikk ja lubada oma organid doonorlusse. See raamat tuletab seda meelde. Üks parimaid raamatuelamusi sellel aastal.

Kirjastus: Tänapäev, 2018

 

Hällilaul

 

Punane raamat on sedasorti sari, mis üllatab, millelt ei tea, mida täpselt oodata. Seekord soovitas sõbranna ja võtsin tema soovitust kuulda 😊 Leila Slimani „Hällilaul“.

Myriam ja Paul on noor ambitsioonikas abielupaar. Päevad lastega ajavad naise hulluks ning ka soov end tööalaselt kehtestada viib neid lapsehoidja palkamise mõttele. Sõelale jääb Louise. Lapsehoidja majja saabumisega lisandus nagu uus pereliige, kes sujuvalt kõik kohustused endale võttis ning noored lapsevanemad tajuvad elu mugavamat poolt, kus sa ei pea ise organiseerima, tegema, sättima – selle kõik võtab lapsehoidja oma õlule. Kuid mida sügavamale pereellu tungib Louise, seda enam hakkab töötama mõte: see on liiga hea, et tõsi saab olla.

Raamat algab tegelikult mingis mõttes loo lõpplahendusega, s.t mõrv on ette teada. Mõrv on muidugi kujutlematult võigas. Õnneks edasi on puhas psühholoogia, hakkab hargnema Louise lugu, mis ja miks kõik toimus. Sellised psühholoogilised lahtimuukimised mulle tavaliselt meeldivad, ja meeldis üldjoontes ka seekord, kuid midagi jäi just lõpuosas puudu. Seda lahtimuukimist oleks saanud teha veelgi sügavamalt ja veelgi rohkem. Praegune lõpp „lähme vanni“ oli nagu meh? Leila, sa ei pugenud ikka päriselt selle Louise pähe?! Aga kiire lugemine, kaasahaarav – seega mina julgen soovitada küll.

 

Kirjastus: Tänapäev, 2018

168 lk

Meie teie vastu

 

Taas saab rääkida Fredrik Backmanist, sest tema “Karulinnale“ on ilmunud järg. Ma fännan teda täielikult ja püüan nii, et ma ühtegi Backmani vahele ei jäta. Lugemata jätmine oleks kindlasti kaotus J

Nii et taas kord oleme Karulinnas, kus kõik vanad tegelased elavad oma erilist elu. Kogukonna vaim on jätkuvalt tugev ja hokiteemad endiselt päevakorral, sest hoki on sealsete inimeste eluviis nii otseselt kui kaudselt. Kuna aga konkurentsi pakub Härjala võistkond ja üleüldse näib kogu valla raha, töökohtade jaotus voolavat Härjalasse, siis rivaalitsemist on. Lisaks on kogukonna liikmetel saladusi, mida nad ei taha avalikustada, kartes saada hukka mõistetud. Elu sõidab nagu alati sajaga sisse…

Juba „Karulinn“ oli pisut tõsisem lugu ja siin see tõsidus jätkub. Tegelasi on palju, kuid kõik nad on meeldejäävad, erilised karakterid ja nende meeles pidamine pole raske. Backmani üks võludest on see, et tal on absoluutselt oma stiil, ta ei aja asja keeruliseks, paneb nii nutma kui naerma ning oskab inimest imehästi mõista, paljaks koorida ja riidesse panna, ning sellest n.ö paljaks koorimisest ei jää halba maiku. Ainult Bakcman tuleb selle peale, et tundmust kirjeldada sõnadega:  „abielusõrmuse alune nahk külmetab“ või vaikust kirjeldada: „võiks kuulda õlekõrre kukkumist vatile“. Ta armastab oma tegelasi võrdselt, annab neile usku ja lootust, ei häbista kedagi ning on mõistev ka nende vastu, kes esmapilgul nagu mõistmist ei vajagi. Mina küll vahepeal kiskusin juukseid ja mõtlesin, et miks nad küll nii käituvad, miks nad peavad nii õelad, vägivaldsed, isekad olema. Seega tekib palju küsimusi, aga vastuseta ei jää lõpuks neist ükski.  Lisaks pastakas ja paber on lugemisel hädapäraselt vajalikud elemendid –  lauseid, mõttekatkeid, mis eriliselt kõnetavad, neid on palju.

Kui ma sageli kurdan, et lugemise aega napib või tuleb lugedes uni peale, siis seekord ei lugenud muud tegemised ja uni samuti – lugesin kahe jutiga J Ma lihtsalt kaifisin!

…inimesed eelistavad alati lihtsat valet keerulisele tõele, sest valel on üks kindel eelist: tõde peab avaldama kõik, mis juhtus, valet peab olema ainult kerge uskuda lk 18

…kui keegi õpetab sind väiksena metsas olema, siis sa omandaksid nagu veel ühe emakeele lk 52

Osa lapsi ei saa iialgi oma vanematest päris vabaks, nad juhinduvad vanemate kompassist, elavad oma vanemate silmadega. Kui juhtub midagi hirmsat, saavad inimestest enamasti lained, aga mõnest saavad kaljud. Lained visklevad tuule käes edasi-tagasi, kaljud võtavad hoobid vastu ja seisavad liikumatult paigal, oodates tormi lõppu lk 164

Meie spontaansemad reaktsioonid on harva meie uhkeimad hetked. Öeldakse, et inimese esimene mõte on kõige  ausam, aga enamasti ei ole see ju tõsi. Enamasti on see ainult kõige rumalam. Miks me muidu järele mõtleme? Lk 244

Inimesi on nüüd kahte sorti: mõni vajab rohkem aega ja mõni vajab rohkem mõistust. See viimane sort on lootusetu, aga  võib olla tasuks oodata ja vaadata, kui palju neid esimest sorti inimesti on, enne kui hakkame neile midagi pähe peksma lk 292

Ma ei taha, et sa minu pärast kakled! Ma ei taha, et sa teed midagi minu eest! Ma tahan, et sul oleks minusse USKU. Ma ei taha, et sa mind kuhugi viiks, ma tahan sinu tuge, et suudaksin jõuda sinna ise! Lk 357

Kirjastus: Varrak, 2022

392 lk