Iga su hingetõmme

Nicholas Sparks „Iga su hingetõmme“

Inglise keelest tõlkinud Annika Timusk

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

318 lk

Hope veedab aega pere suvilas. Suhe Joshiga näis pausil olevat, isal diagnoositi ALS ja naine vajas lihtsalt puhkust. Kui ta juhuslikult kohtub rannas Tru´d, meest Zimbabwest, tärkavad vastastikused tugevad tunded. Järgnevad päevad on romantikast tulvil, kuid peakohal kummitab ka valiku tegemise vajadus. Valiku teeb Hope. Kuid elul on pakkuda aastate jooksul paljugi veel.

See on raamat romantika ihalejatele. Kogu lugu on kenasti kandikule pakitud ning otsast lõpuni ära jutustatud. On ilusad tunded, on vaja otsustada ning armastus võidab selle osa, mis on inimese võimuses.  Ladusalt loetav lugu, kuid kahtlustan, et ega ma pikalt seda ei mäleta. Aga jah, lugeda oli ilus, sest vägivalda ei ole, ei ole ka pisarakiskumist. On vaid mõned kaikad, mida elu kodaratesse virutab. Ainult roosamannana see lugu ka nüüd ei töötaks.  Kujutan ette, et rannas, lennukis vms kohas oleks seda raamatut päris tore lugeda, sest ta haarab kaasa, mõtlema ja muretsema ei pea. 

Sovetistan

Erika Fatland „Sovetistan“

Norra keelest tõlkis Tiina Axelsen

Kirjastus: Tänapäev, 2016

Erika Fatland, Norra antropoloog ja kirjanik, reisis üksinda läbi kõik –stanid: Türkmenistan, Kasahsatan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Need on maad, mis tol ajal veel reisisihiks nii väga ei olnud ja sellepärast tundub kuidagi eriti suur julgus minna üksinda ja avastada neid karuseid paiku. 1991. aasta iseseisvunud riigid on arenenud iga üks omas tempos, nende hulgas on täielikku totalitarismi, kuid on ka demokraatlikumaid riike. Igatahes on iga riik omamoodi ainulaadne ja põnev. 

Minu huvi selle raamatu vastu sündis reisiplaanist Kõrgõzstani. Reisiraamatuid selle riigi kohta ei ole palju, kuid ka väikene peatükike raamatus „Sovetistan“ ajas n.ö asja ära. Erika kirjeldab oma raamatus hästi palju olusid, kirjutab traditsioonidest, kultuurist,  ajaloost, ehitistest ja ka sellest, kuidas tema reis sujus. Otseselt reisikava selle raamatu põhjal sättida ei saa, kuid mingi teave, mida on hea teada, jäi meelde küll. 

Naasnud Kõrgõzstanist, võtsin  selle raamatu uuesti kätte. Nüüd lugesin juba hoopis teise tundega. Meie reisisihid just nii väga ei kattunud, kuid Biškekiga seoses tekkisid mul samad mõtted. Biškek on väga roheline linn, kuid vene hõng on siin säilinud ka nüüd, kümme aastat hiljem. Linnas on laiad tänavad, massiine sovietlik arhitektuur ning suured betoonväljakud. Vanalinna ei maksa oodata, kuid Lenineid võib leida küll. Üks suur Lenin on lihtsalt lohistatud peaväljakult vähem tähtsasse kohta, ajaloomuuseumi taha, kuid viisnurkne lillesülem ehib seda kuju endiselt. 

Äratundmisrõõm tekkis kotkamehega seoses. Täiesti juhuslikult kohtusime ka meie Bokonbajevo külas (nii nagu raamatu autor) kotkamehega ehk bürkütchüs´e. Tema sõnul on see amet pärandunud põlvest põlve ning raamatus mainitud Azim, kes toona oli laps, oli meie bürkütchüs (kotkamees). 

Kõrgõzstanis on imeilus loodus, veidi ürgne ja sättimata; palju toredaid inimesi, kes ei pressi ennast peale (on peaaegu nagu eestlased, veidi reserveeritud); on auklikud teed, palju hobuseid, kitsi, lehmi, lambaid, mesilasi; on vahvad teemajad ja oma toidukultuur; on suursugused mäed ja kiirevoolulised jõed. Olen üliõnnelik, et oli võimalus minna ja tutvuda selle kauge maa elu-oluga.

Lumme külvajad

 

Tina Harnesk „Lumme külvajad“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Varrak, 2024

303 lk

 

Selles loos on kaks paari: vanad ja noored. 85-aastasel Mariddjal on vähk, kuid ta on loobunud ravist ja jätab ka diagnoosi enda teada. Ei, ta eluisu ei ole otsas, pigem ta soovib säästa oma dementset kaasat ning lõppude-lõpuks, mis mõtet sel ravil enam oleks. Kentsakas paar elab nii kuis oskab. Kõrvaltvaatajale võib näida, et ega ikka ei oska küll. Nüüd vanuigi, mil tulevikku vaadata ei ole mõtet, meenub möödunu. Ja selles möödunus on olnud kurbust, rõõmupäevi ning taas üks hetk, mis muutis paljutki.

 Kaj ja Mimmi sätivad endale uut kodu väikeses alevis. Mehe lapsepõlvemälestused on osalt nagu peast pühitud. Samas väikese naabripoisiga kohtumised loovad nagu déjà-vu tunde ning selgub, et selles sasipuntras on asju harutada küll.

See raamat kõneleb üsna tõsistel teemadel teatud kergusega, mis jättis natuke humoorika ja samas ka natuke kurva tunde. On ju vanadus, lastetus, sunniviisiliselt ümberasustamine keeruliselt tõsised teemad. Kuid kõik on sageli vaid suhtumise küsimus. Näiteks vanadusse võib suhtuda kas huumoriga, paratamatusega või stiilis „kõik on nii raske ja trööstitu“. Mariddja oli üks krutskeid täis naine ning just sellelt tegelaskujult võiks võtta snitti vananemiseks küll J Igatahes kõike selles loos ei saagi tõsiselt võtta. Küll aga oli selles raamatus hästi palju hoolimist, ning tegelaste mälus on ka saamide kultuuri ja traditsioone.

Just huumorinoodi ja tõsiste teemade kergusega edasi kandmise pärast tooksin paralleele Hendrik Groeni kirjutatuga.

Taas üks tore pärl minu lugemislaual. Soovitan!

Saamidel ei olnud tavaks mõelda, et eakate aeg on läbi ja neid pole vaja. Nad olid vajalikumad kui kuinagi varem. Nad kandsid endas terve eluaja tarkust ja kogemusi. Vastupidiselt suurele ühiskonnale, mis kohtles oma vanureid nagu randa uhutud vrakitükke, olid saami vanakesed tugevad laevad, mis kandsid suguseltsi edasi lk 74

Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“

Tõlkis: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu, 2013

382 lk

1952. aasta Afganistan. Abdullah elab koos oma väikese õe Pari, isa ja kasuemaga väikeses külakeses suures vaesuses. Õde-venda on üksteisele nagu kogu maailm – teineteist hoitakse ja armastatakse seni, kuni nad pereisa nõusolekul lahutatakse. Pari saadetakse peresse, kus laste saamine on välistatud, tühja kohta täitma. Elutee viib teda üha kaugemale Abdullahst ning lõpuks ka Afganistanist. Vaid üks niidiots oma maa ja perega on nagu läbi nõela silma pistmata. See niidiots toob aastakümneid hiljem juba vananeva Pari tagasi sünnimaale. Kuid elud on elatud.

„Lohejooksja“, mis oli väga loogiliselt ja kompaktselt ülesehitatud, meeldis mulle väga. Ka käesolev lugu on hea.  Imearmsalt kirjeldatakse õe ja venna kiindumust, kuid aegamisi lisanduvad teised tegelased, teised maad, uued ajad ja neid sai lõpuks liiga palju. Kuigi et jah, nende teiste tegelaste lood ka ikkagi põimuvad Afganistani ja Abdullahi ning Pariga, kuid minu jaoks just seetõttu valgus lugu liiga laiali. Teemad selles raamatus on pigem inimesekesksed. No tegelikult ju sõdagi on inimesekeskne, kuid siin jääb sõjateema pigem taustaks. Läbi aastakümnete kestev sündmustik näitab hästi ajastu ja inimeste mõttemaailma muutumist, Afaganistani muutumist erinvate mõjuriikide tuultes. Eepiline ja suur lugu, aga jah, kaks Hosseini järjest lugeda oli vist liiga suur doos ühte autorit. 

Kahtlustan, et tõde on see, et me kõik ootame ületamatute takistuste kiuste, et meiega juhtuks midagi erakordset lk 103

Lohejooksja

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Tõlkinud: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Ekspress, 2008

343 lk

 

Parim tekst „Lohejooksja“ tutvustamiseks on selle tagakaane tekst:  „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Raamat on nii intensiivse ja ootamatu süžeega, et selle sisu täpsemalt ära jutustada ei olegi mõtet. Ja nagu raamatuski öeldakse, eurooplased ei soovi raamatu lõppu teada, Afganistanis aga peetakse oluliseks just lõpu ära jutustamist. Mina olen eurooplane.

„Lohejooksja“ oli tõeline lugemiselamus, sest raamat on niivõrd mitmetahuline, hõlmab ajalugu, traditsioone, inimsuhteid, sisemisi heitlusi. Mind puudutas väga minajutustaja hingeline segadus ja tunnete virr-varr - ei ole ju alati seletust, et miks me käitume nii nagu me seda teeme. Eriti lapsena tehtud valed otsused võivad painama jääda terveks eluks, vaid lunastus õilsa teo abil võib olla vabastaks sellest koormast. Igatahes vaatamata kõigele on raamatu minategelane Amir sümpaatne tegelane. Ka  raamatu tugev ajalooline taust oli väga haarav, mis on koos perekonna looga kandikule pandud ja tuleb kuidagi lihtsalt kätte. Õige pisut tekib ka äratundmist, sest mindi ju meiltki armeesse aega teenima ning satuti Afganistani. Ka Afganistani traditsioonid, inimeste nimed, hellitusnimed, kombestik, seegi tuleb nii mitu-ühes kujul kergelt teadmisse. Ning lõpuks need perekonnalood, saladused, valed, saatuslikud sammud, need on lihtsalt nii põnevate pöördkäikudega, etteaimamatud, nii et lugemisisu tekkis igal vabal hetkel.

Kui sa tapad mehe, siis varastad temaelu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse asususele. Lk 24

Uste maja

 

Tan Twan Eng „Uste māja“

Tõlkis Tiina Randus

Kirjastus: Varrak, 2024 

351 lk

Sündmused raamatus viivad 20. sajandi algupoole Kagu-Aasiasse ja ka Lõuna-Aafrikasse. Kuulus kirjanik William Somerset Maugham reisib koos oma armukese Geraldiga Penangi saarele. Kirjanikuhärrale on abielu Syriega vastumeelne ning inspiratsioon raamatute kirjutamiseks on otsakorral. Seega on tema eesmärk olla eemal ebameeldivast abielust ning otsida teemasid uutele kirjatöödele. Ta peatub oma vana sõbra Roberti juures, kelle abikaasa Lesley kasutab Williami n.ö pihiisana. Kirjanik on aga varmas lugusid kuulama, sest nendes lugudes on palju sisu. Nimelt pajatab naine armastusest, seksuaalsusest, revolutsioonist ja ka mõrvast. Jah, saladused on need, mis köidavad ja ka liidavad. On ju ka hr Maugaham ise nagu saladus. 

Raamatus kajastatakse 20. sajandi alguse brittide elu Penangis, kuidas nende elu on kujunenud koloniaalimpeeriumis, millised on suhted kohalikega. Lisaks Maughamile on siin tegelaseks ka teine tuntud ajalooline isik, Sun Yat Sen, Hiina revolutsionäär, Hiina Vabariigi esimene president.

Raamat on sündinud tõsieluainetel, aga loomulikult on see lugu väga läbipõimunud fiktsiooniga. Sellisel ilukirjanduslikul kujul tulevad ajaloolised sündmused, tegelased ja olustik kuidagi lihtsamalt kätte. Lugu veab hästi kaasa, on natuke mõtlik ja kurbloolinegi. 

Mulle meeldis see raamat väga. Miks? Kirjanikuhärra oli kohal, kuid ta ei domineerinud, vaid kuidagi sujuvalt suunas vestlusi. Raamatul on mitu kihti, palju teemasid ja ka süžeeliine, millest ükski ei tõmba tähelepanu vaid endale ja mille üle on põhjust pikemalt mõelda. On lood, mis peaksid olema saladus, aga neis on nagu avaliku saladuse magusvalus mekk man. On intriigi, mis hoiab meeled elevil ning on ka romantiliselt kauneid hetki.  

Ükski tera pole nii vahe nagu inimese keel lk 92

Mägismaa

Steinar Bragi „Mägismaa“

Islandi keelest tõlkinud Askur Alas

Kirjastus: Varrak, 2017

230 lk

Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.

Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku. 

Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉