Seekord sai loetud tüüpilise ajaviiteromaani pealkirjaga seni
tundmatu autori Joyce Maynard´i kirjapandud
lugu, mis on ka oma mahult paras
nädalalõpu lugemine.
Kolmeteistkümneaastane Henry on suhteliselt nohikliku
olemisega poiss, kelle ema Adele on langenud sagedaste nurisünnituste ja
luhtunud abielueluõnne tõttu sügavasse depressiooni ning varjab end enamasti koduseinte vahel. Kuid sel
päeval, mil poes astus Henryle ligi verine mees Frank, oli juhuslikult ka ema kaasas. Vanglast põgenenud Frank palus luba elada-varjata end nende juures. Kaks
üksildast hinge armuvad, kolmas tunneb end üleliigsena. Tegelikult Henryle
Frank meeldib. Saatuslik suupaotamine muudab kõik…
See on lugu üksildusest, igatsusest, kahetsusest ja sellest,
et iga elav vajab endakõrvale teist elavat. Kui temaatika on iseenesest kurb,
siis jutustaja hääl ei kanna seda kurbust edasi. Lihtsalt jutustatud lugu, et nii
kõik oligi, kuigi midagi olnust kahetsed. Raamatu lõppedes on kõik hästi.
Lisaks esitatud sündmustekeerisele, edastab see lugu väga
hästi ühe kasvava poisi hirme ja ootusi, mis tabavad teda siis kui keha hakkab
arenema ja ühtäkki avastad oma seksuaalsuse. Mida peale hakata tüdrukutega?
Luges ka:
No comments:
Post a Comment