Island on väga eksootiline põhjamaine riik, mille meile
eestlastele on lähemale toonud meie oma kaasmaalased, seltskond
muusikuid-muusikaõpetajaid. Juba mitmeid aastaid tagasi ilmus Tarvo Nõmmelt
Minu Island ja nüüd siis Risto Laurilt juba teine etteaste. Raamatu kujundus ja ilusa suure kirjaga – ISLANDIL – andsid aluse eeldada, et raamatus on reisimuljed, looduskirjeldusi ja
elamusi saareriigist. Paraku neid aga oli seal vaid väga vähesel määral. Kõige
rohkem vast raamatu esimeses peatükis.
Kuna raamat on loodud facebooki postitustest, siis on raamat
kõigest sellest, millised teemad härra Lauri tähelepanu igapäevaselt pälvivad k.a
maanteedel koperdavad autod, tasuta transport, hr Ansip jne. Samas see, mida ta kirjutab, on
kirjutatud väga hästi. Hr Laur tajub imeosavalt erinevate argiolude tausta ja
tagamaid ja kirjeldab kõike otsekoheselt, ilma sõnu valimata, tsensuurivabalt,
nii nagu parasjagu mõte on pähe tulnud. Selles kõiges on parasjagu ülbust ja võib
öelda, et ka veidi üleolevat suhtumist. Just sellepärast võib see kirjutatu kas
absoluutselt meeldida või siis üldsegi mitte.
Mulle enamasti meeldis. Juba raamatu sissejuhatust lugedes
kihistasin naerda. See kuidas üks väike põnn ründab klaverimängijat oli nii
lõbus ja halenaljakas lugu. Ja oli ka teisi tähelepanekuid, millega
absoluutselt võib nõustuda ja samas nentida, et selliselt pole osanud asjale
mõelda. Oli ka asju, mille puhul võiks öelda, et mingi austus võiks ikka olla,
aga see selleks.
Ladus, kerge, lõbus ajaviide.
No comments:
Post a Comment