... on suuri, sügavaid ja eluterveid mõtteid täis raamat Jaan
Tättelt. Autor mõtiskleb elu olemuse, inimese ja looduse, pühaduse ja vaikuse,
ühtsuse ja üksilduse, südamehääle ja märkide teemadel. Ja see, kui lihtsalt ja
millise loogikaga ta seda teeb, on väga armas ja nii õige.
Võib vaid nõustuda sellega, et inimene ei oska enam olla
niisama, lihtsalt olla vaikuses, mitte midagi tegemata. Kui me midagi ei teegi,
siis teler töötab nagunii kogu aeg, et täita meie mõtteid ja meeli. Võõras pealepressitud
müra segab oma mõtete saabumist. Jah, nii on lihtsam […] Aju on nagu
talusulane, kes teeb niipalju, kui temalt nõutakse. Lk 15
Jaan tõdeb, et enamuse ajast puhub tal peas tuul, ja kui
tema pea kubiseks numbritest ja valemitest, siis ei oskaks ta vist laule luua (lk
55). See tuul, mis Tättel peas puhub, on vast mahe lõunatuul, mis ilmselgelt on
toonud endaga kaasa ka selle armsa raamatu
ilmumise :D.
Ka raamatu ilmumise ajastus on kuidagi väga õige, - on ju hingedeaeg, mis on rahu ja vaikuse püha ning aeg endasse ja elu mõttesse süüvida.
No comments:
Post a Comment