Minu viimane raamat ...

… on Andrus Kasemaa teine romaan ja minu esimene lähem tutvumine tema kirjutatuga. 

 

Raamatu minajutustaja on üksildane hing, kes leiab mereäärest pudeliposti Rootsi tütarlapselt Sigridilt. Mees hakkab käima rannal kujutletava Sigridiga vestlemas, räägib talle endast, oma kodust, vanematest, kooliajast, sõjaväeteenistusest ja vaimuhaiglast; kujutab ette, mis oleks siis, kui neil oleksid lapsed, lapselapsed jne. 

Selles jutustuses on tohutult palju kurbust, ängi, igatsust ja üksildust. Millegipärast on nii, et on üks inimliik, kes on ja jäävadki üksildasteks, kes ei meeldi iseendale ja kes on lükata – tõugata ka kaaslaste silmis. Ka raamatu minajutustaja oli väga üksik, ja tegemist on selle õnnetu hingega mehe mõtete, tunnete, hingevalu ja igatsuste väljaelamise ja appihüüuga. Või siiski hullumeelsusega. Kõik variandid võivad kõne alla tulla. See on väga kurb raamat, sest mitte ükski elav hing ei tahaks end iial tunda nii üksi. Samas see üksildusepall oli juba algusest peale veerema hakanud ja seda peatada oli pea võimatu. Mitte ükski tema eluetapp ei olnud kergem. Ainult unistused olid helged, on ju ainult unistustes inimene vaba, s.t unistada võib kõigest, ka kaugest ja kättesaamatust.
Mõtted ja meeleolud raamatus vaheldusid kiiresti, mis kohati näisid nagu skisofreeniline sonimine.

Väga sügav ja muljetavaldav lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak
164 lk