Tänavakass Bob

Minu arvates on olemas kahte liiki kasse, ühed on tavalised kõutsid, kes kõnnivad omapead ja inimest k.a oma peremeest-perenaist mitte millekski ei pea. Teised kassid on erilised, nad kõnnivad ka omapead, aga oskavad end oma lähedastele kuidagi eriliselt armsaks teha oma hellusevajaduse ja kiinduva käitumisega. Ühe erilise kassiga kokkukasvamisest räägibki James Bowen oma väga südamlikus tõsieluainelises raamatus.

Mees ja kass, nad mõlemad olid mingis mõttes hüljatud. Mees oli allakäigu tee valinud kunagi ise ja kass oma minevikust kõnelda ei oska, aga ilmselgelt ei olnud saatus ka teda hellitanud. Kokku need kaks  said ja võib öelda, et nad päästsid üksteist: tänu Jamesile sai kass endale kodu ja tänu Bobile õppis James kodu hindama. 

Raamatus antakse väga hästi edasi tänavaelu kogeja tundeid ja mõtteid: kõik päevad ei ole vennad ja kõik inimesed ei ole sõbrad. Teatud mõttes on loetu nagu kassikasvataja käsiraamat. Esmalt just raamatu esimeses pooles on palju kassikasvatajale vajalikke nõuandeid, ja teisalt annab ta edasi väga hästi neid emotsioone, mis valdavad inimest, kui ta üht armsat kiisut näeb. On ju veider, kui James üksi tänavail oma kitarriga esines, panid inimesed teda oluliselt vähem tähele kui siis, kui ta oli oma kassiga. Looma vastu tekib inimeses tavaliselt suurem kaastunne kui teise inimese vastu. 

Lihtne, ladus ja südamlik lugemine.