... on järg Mari Sajo esikromaanile "Võõra õue peal" ning jätkab oma tuttavate tegelastega, keskendudes seekord Hille tütre Jaanika elule. Raamat algab ilusa armastuselooga, mis lõpu poole päris ära keerab. Nagu esimeses raamatus, on ka siin palju-palju sündmusi, üks hullem kui teine. Samas laseb autor sellest ilusast armastuseloost ikka pikemalt osa saada, kui õudsast lõpust.
Tegelikult lugesin seda raamatut suht diagonaalis, lihtsalt uudishimu ajel, et näha, kuhu see lugu lõpuks välja jõuab. Lõpp õnneks ei dubleerinud eelmist raamatut, kuigi vahepeal tekkis selline kartus küll. Diagonaalis lugesin aga liiga n.ö ülenämmutatud lausete pärast - jutustatu oli päris paljudes kohtades üleräägitud ka otsese kõnena.
Aga üldiselt oli põnev ja lihtne lugemine.
[...] mitte ükski ema oma last tulevase elu keerdkäikudes ebaõigluse ja valu eest kaitsta ei suuda. Sest - meil kõigil on astuda oma tee...lk 423.
No comments:
Post a Comment