Rachel Joyce raamatu pealkiri annab kergelt aimu, mida
lugemiselt oodata. Samas ei ole üks palverännak iga inimese elus nii igapäevane
ja sellises ilukirjanduslikus kontekstis on ta kindalasti teemana uudne.
Harold Fry on vananev mees. Ootamatult saab ta kirja, kus antakse
teada, et tema kunagise tuttava Quiennie maise elu päevad hakkavad lõppema.
Haroldi peas tekib äkkmõte, et kui ta kõnnib Quiennieni, siis suudab ta ehk
tema päästa. Nii alustab ta oma teekonda.
Raamat räägibki rännakust, teel kohatud inimesest, Haroldi sisemistest
tunnetest. Olevik seguneb minevikuga
ning Harold mõtleb möödunule – kuidas ta omadega niikaugele üldse on jõudnud. Paralleelselt
jookseb ka tema naise Marianne lugu.
Pikkamööda selgub, et palverännak muutis neid mõlemaid, nii teel olijat kui ka
kodus ootamatult ootaja rolli pandud naist. Seni aastakümneid koos elanud paar
vaevu et rääkis teineteisega, elati nagu võõrad. Selgus, miks see nii oli,
saabub raamatu lõpus ja see on veidi ootamatu, kuid mitte uskumatu.
Kes ootab põnevust, siis tegelikult seda raamat ei paku.
Kogu tegevus kulgeb rahulikult ja aeglaselt, võib öelda, et sama aeglaselt kui
saab kulgeda üks palverännak. Samas on loodud teatav meeleolu, mis köidab kuni
lõpuni.
No comments:
Post a Comment