Metsa varjus

... on triloogia teine raamat, milles tegevus toimub tervenisti  Eestimaal. Svend jõuab tõdemuseni, et ta osales täpselt samasugusel röövkäigul, mil teda ennast rööviti. Antud asjaolu ei luba tal enam oma kaasmaalastega ühist teed astuda ja ta valib oma raja, üksildase teekonna maa sisemusse. Ta jõuab väiksesse veel röövlitest puutumata külla ning see raamat jälgib tema tegemisi, valikuid ja kõhklusi terve kalendriaasta vältel.

 

Üsna üksikasjalikult kirjeldatakse, kuidas tol ajal toitu säilitati, kuidas toitu hangiti, milliseid tööriistu kasutati, kuidas karu jahiti jne. Kuna Svendil oli Taani kogemus, siis võrdles ta paljusid asju oma kodumaal nähtuga. Mis näis tema kodumaal parem ja kasulikum, seda õpetas ka eestlastele ning paljude asjade suhtes oli ta ka vastupidisel arvamisel.  Elati loodusega ühes rütmis. 

Töösse suhtuti lugupidavalt,  töö ei olnud sundus ja tehtust tunti naudingut. Kõik tööd ja tegemised olid läbipõimunud vajalike rituaalidega. Lisaks osati ka pidutseda ja tähistada. Eks tänapäeval näivad osad rituaalid küll vastuvõetamatud, kuid kogukonnatunnetus ja rõõm ühistegevusest näisid olevat kindlasti kõrgel kohal. 

Mõningad kohad olid ka küsitavad. Kusagil räägiti liha grillimisest, millegipärast arvan, et küpsetamise meetod võis küll olla grillimine, kuid vaevalt et tol ajal seda nii kutsuti. Ning Henriku Liivimaa kroonika järgi oli  Tallinn siiski veel Lindanise, raamatus mainitakse aga kord ühte ja siis teist nimetust. Aga tegemist on ilukirjanudsega ja eks see jääb lugeja otsustada, mida uskuda, mida mitte.

Parasjagu pinget ja põnevust jääb õhku ka raamatu lõppedes!