...on kahtlemata kõige loodusekesksem „minu“, mida seni lugenud olen. Selles suhtes peangi autorit Sergei Põlmet kiitma, et ta jäi n.ö oma liistude juurde ja ei ole püüdnudki kõikehõlmavat raamatut luua. Rikkalik loodus on ainest andnud kirjutamiseks küll ja veel. Isegi putukatest ja mutukatest lugemine ei muutunud tüütuks, rääkimata sellest, et loo autor kohtus metsas uitades täiesti eksootiliste loomadega. Igatahes vaatasin googlest üle, milline see taapir täpselt välja näeb. Ka tema enda fotomaterjal on kirjutatule piisavaks tõendus- ja illustreerivaks materjaliks. Tekst on ladus, huvitavate mõttekäikudega ning liigub sujuvalt edasi koos seal oldud ajaga. Üheteistkümnest kuust on jutustada küll!
No comments:
Post a Comment