Ogalinnud

 

Ma ei tea, kuidas see küll on juhtunud, kuid senini on mul kahe silma vahele jäänud selline suurepärane raamat nagu Collen McCullough´i „Ogalinnud“. Igatahes on see nüüd loetud ja olen meeldivalt lummatud. 

Tegemist on ühe perekonna saagaga, mille tegevus algab 20. sajandi algul Uus- Meremaal ja jõuab välja sajandi keskpaigani Austraalias. Raamatu teises pooles on ka väikesed vahepõiked Euroopasse. Selle ajajooksul kasvab üles kaks põlve Cleary´sid.  Siinkohal ei olegi sisust midagi konkreetselt jutustada, seda lühidalt öelda ei saa ja raamatut üle jutustada pole mõtet.  Kui jutustadagi, tuleks sellest üks väga pikk jutustus. Võib vaid mainida, et raamat räägib elust, peresidemetest,   saatusest, valikutest, armastusest, visadusest, sihikindlusest,  rõõmust ja kurbusest. Tegevus toimub sujuvate hüpetega üle aastate ning ka rollid ja positsioonid antakse üle kuidagi väga sujuvalt.  Ühe pere naiste saatus on küllaltki sarnane - nad kõik peavad jagama oma armastust, kes teise naise, kes jumalaga.  Üle elatakse ka ikaldused, looduskatastroof ja sõda. 

Lugu haarab alates esimesest lehest endasse ja lahti ei lase enne, kui tagumine kaas on suletud. Inimesi ja nende tegevusi, loodust ja ka tundeid  on kirjeldatud nii ehedalt, et kujutlusvõime elab sellele täiega kaasa. Raamatut peetakse koguni Austraalia „Tuulest viiduks“ ja sellega võib nõustuda. Ka selles loos on naiste karakterid tugevad, jõulised ja kindlameelsed. Ning ka olustik on loodud   analoogne „Tuulest viiduga“. 

Oli suurepärane lugemine!

 

Mõttel, mille pole eluõigust, ei tohi lasta juurduda. lk 170

Igaüks laulab oma laulukest ja on surmkindel, et see on ilusaim laul maailmas, et midagi niisugust pole maailm veel kuulnud. lk 409