Itaallanna
Kuidagi on nii läinud, et Iris Murdoch´i loomingut ma varem lugenud ei ole, aga nüüd on see viga parandatud ;)
Nagu viimati loetud „Siia teid jätan“ sündmustik hakkab hargnema matustega, siis ka selles loos saab pere
kokku pereliikme surma tõttu. Saanud teada oma ema surmast, naaseb Edmund kodumajja.
Edmund on kaua eemal olnud, ning tema mälust on kustunud paljud vanad
probleemid, mis taas pinnale tõusevad. Lisaks on igal selle maja elanikul oma veider
saladus varjata ja igaüks arvab, et teine tema saladust ei tea. Edmund on
sattunud nagu hullumajja, kus vend käib allakäigu rada, vennanaine ja vennatütar
on täbaras olukorras ja selles pildis näib Edmund see normaalne, kellele
pannakse päästvad lootused. Tekkinud olukord ja Edmundit ümbritsevad inimesed
mõjuvad talle selliselt, et ta on nagu "ära tehtud" – s.o seisad nagu kinni
naelutatud, mõistus ütleb, et sind pole siia vaja, aga keha ja vaim ei kuula
sõna ning ei lase ka midagi ette võtta.
Itaallanna on sünge, segane, omapärane
raamat, millel on väga keeruline ja tihe sündmuste kombinatsioon. Kogu atmosfäär on raske
ja rõhuv, ning lugedes on saladustega tondilossis viibimise tunne: iga ukse
(peatüki) taga on midagi ebaharilikku,
iga tegelane otsib armastust, kuid pigem näib see üksteise ära kasutamisena. Kõik sahkerdavad kellegi sellisega, kellega nad sahkerdama ei peaks.
Ma ei saa öelda, et see raamat nii väga meeldis, kuid sisu tal oli ja leheküljed möödusid kiiresti. Üksildus,
mahajäetus, hingesegadus on märksõnad, mis kõige rohkem iseloomustavad seda
raamatut.
Kirjastus: Varrak
173 lk.
No comments:
Post a Comment