"Siia teid jätan" on ühe kirgliku
perekonna hoogne lugu Jonathan Tropperi sulest.
Minajutustaja Judd Foxmani elu ei
ole (ei saagi olla) enam kunagi endine: tema naine on teda petnud tema enda
ülemusega ning tema isa on surnud. Ema sõnul oli isa soov pidada pärast
matuseid nädala pikkune šiva, mis tähendab juudi traditsiooni järgi võõrustada
oma kodus kõikinaabreid, sõpru,
tuttavaid, kes soovivad kaastunnet avaldada ning lahkunut mälestada. Perekond
otsustab lahkunu tahet austada ning seoses sellega ka hakkama saada üksteise
seltskonnas olemisega tervelt seitse päeva. Judd iseloomustab oma perekonda: Perekond, kus võõrastega on erineval määral
edu, kuid üksteisega tabab pidev ja vahel dramaatiline läbikukkumine. Seega,
kui on peres kolm venda ja üks õde, siis on vaja vaid ühel õli tulle valada,
kui juba läheb mölluks. Samas veri on paksem kui vesi ja teatud olukordades
jääb n.ö vennaarm alati peale. Isast on ka kahju, kuid oma probleemid on kõigil
suuremad ning oma elu tahab elamist. Šiva on vaid vahend kõiki korrakski kokku
liita.
"Siia teid jätan" on omanäoline
raamat, kord südamlik, siis kurb, kord humoorikas ja samas veidi ka nukker.
Judd harutab lahti psühholoogi osavusega enda ja perekonna suhteid. Kusjuures
ennast ei õigustata ja eksimusi ka ei eirata. Pere pojad on nagu muinasjuttudes kolm venda,
kellest noorim on see pesakonna õnnetuke-saamatuke, ja raamatu lõpu osas astub
ka ema kapist välja.
Mulle meeldis see raamat.
Leheküljed saavad läbi kiiresti, lugu on haarav, vaimukas ja hoogne vaatamata
sellele, et midagi otseselt põnevat ja seikluslikku ei toimu. On vaid need
seitse päeva, minevikumeenutused ja ootused homsele. Kas minna edasi samade
kaaslastega ja astuda juba tallatud jälgedes või valida uus rada?
Laps ei suuda abita isegi
röhitsedaning meie loodame, et ta
parandaks suhte, mida oleme aastaid väänanud ja tegevatesse soolakatesse
meremehesõlmedesse sidunud lk 149
No comments:
Post a Comment