Mul on
eelarvamus igasugu fantasy kirjanduse vastu, s.t tõrge on lugude vastu, mida
tegelikkuses olemas olla ei saa või mis on kuidagi seletamatud. See tõrge on
tegelikult samuti seletamatu, sest ma ei ole ka ulme- ja fantaasiakirjandust eriti
lugenud ;) Seekord valisin lugemise väljakutse 17. teema (raamat, mille
pealkirjas on 5 sõna) alla raamatut. Kuna silma hakkas Ransom Riggsi „Miss
Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“, siis otsustasin
oma sisemisi eelarvamusi murda. Tegemist
on autori debüütromaaniga.
Lühidalt sisust. Jacob on
tundliku närvikavaga poiss, kes on väga kiindunud oma vanaisasse. Vanaisa
lapsepõlve lood ajast, mil ta viibis lastekodus ja nähtud selleaegsed
ebaharilikud fotod, süvendavad poisis huvi. Kui vanaisa sureb, soovitab Jacobi
psühholoog tal minna saarele, kus lastekodu asus. Saarelt ei ole raske üles
leida lastekodu tontlikud varemed. Sealt edasi segunevad reaalsus ja
fantaasia. Jacob satub ajasilmusesse, mis viib ta 1940. aastasse.
Raamatu algus oli põnev ja
paljutõotav. Esialgu näis, et hakkab hargnema teatud tüüpi psühholoogiline lugu. Sellest
hetkest, kui lugu jõudis koletisteni, oligi see liigne ebareaalsus kohal ja minul
huvi kadus ;) Selles mõttes olid ka
suunamuutused raamatus ootamatud (raamatu algus tõotas midagi muud). Ajasilmuse
mõte oli hea, kuid minu kujutelmas võinuks kujuneda sellest teistsugune lugu. Ebatavaliselt
mõjus ka kirjeldatud 1940. aasta , mida kirjelduste põhjal tajusin pigem 19.
sajandina - kõrtsis mehed pummeldavad ja
siis kukuvad uustulnukat, sissetungijat materdama.
Ebatavalised lapsed ei sünni
alati ebatavalistele vanematele ja ebatavalised vanemad ei saa alati […]
ebatavalisi lapsi lk 148. Ebatavalised inimesed ei mahu üsna sageli
tavamaailma, nende maailm ongi nagu neljas dimensioon.
Raamatu visuaalne pool olid küll
väga hea. Ja neile, kes fantaasiat armastavad, võib see lugu olla üsna köitev.
Seda kinnitavad mitmed teised lugejad.
No comments:
Post a Comment