Mis oleks kui meie igapäeva kõige
tavalisemad, iseenesest mõistetavad asjad nagu päike ja õhk ning kõik
emotsioonid, mis võivad vähegi head tunnet tekitada, oleksid maksustatud. Jonas
Karlssoni „Arves“ nii oli: minategelane
saab 5,7 miljonilise arve, mis aitaks tal hüvitada õnneliku elu ehk õnne
elamuste kulud.
Kusjuures arve saaja on kõigest
üks nohiklik mees, kes töötab poole kohaga videolaenutuses, toitub enamasti tellitud
pitsast, ning omab vaid ühte sõpra, keda võib tegelikult hädapärast sõbraks
pidada. Suurt õnne ei näi nagu olevat, samas suurt ebaõnne ka mitte. Nõudmised
elule on väikesed ja nüüd siis selline lugu?! Selgub, et just sinu elus saadud
elamuste kombinatsioon on näidanud sind ülimalt õnnelikuna lk 99. Olukorda
tuleb kuidagi püüda lahendada ja päästev õlekõrs näib olevat W R D-s töötav
Maud.
Enamik inimesi tunneb ennast
halvasti. Neil on valu. Nad on vaesed, haiged, võtavad rohtu, tunnevad ängi,
kardavad ja muretsevad igasuguste asjade pärast. Nad on stressis või paanikas,
leinavad, vaid vaevabsüdametunnistus,
sooritusnõuded, uneprobleemid, ja keskendumisraskused või siis on nad lihtsalt
tülpinud, nendes kaheldakse, nad tunnevad ennast ebaõiglaselt kohelduna.
Petetuna, läbikukkununa, süüdlastena, mida iganes lk 99. Nii et kui nüüd need
eelnimetatud asjad sind ei vaeva, siis võid hakata endale arvet koostama ja ära
unusta, et teatud asjaolude kombinatsioon võib elamusi suurenda, näiteks jalutuskäik
tuulevaiksel rannal, päikeseloojangul, kõige lähedasema kaaslasega annab
kindlasti mega palju punkte ;)
Geniaalne lugu, mis on omajagu
absurdne, omamoodi humoorikas, samas mingis mõttes nukker ka. Ehk siis peaksime
väärtustamaja hoidma asju, mis tunduvad
meile täiesti iseenesest mõistetavad.
Selle looga haakub imehästi Tanel Padar & The Suni "Õnne valem"
No comments:
Post a Comment