Elust endast

Valter Udami „Elust endast“ plaanisin ainult sirvida, läks aga nii, et hakkasin pärast põgusat sirvimist hooga lugema ja ka need sirvitud peatükid lugesin läbi.

Nõukogude ajast pärit inimesed, vähemasti Viljandi ja Pärnumaalased, teavad ilmselt kõik Valter Udami nime. Oli ju Udam sellise tolle aja uudse moodustise nagu agraartööstuskoondis üks loojatest ja vedajatest. „Elust endast“ on mälestusteraamat, mis kajastab Udami elu lapsepõlvest alates. Sellese mahuvad ka sõjamehe, partei käsuliinitäitmise  ning näitekirjanikuks olemise aastad. Ta kirjutab üsna ladusalt ja hästi loetavalt. Faktidega ei liialda ning tegelikult oli neid lugusid üsna hea lugeda. Äratundmisrõõm on ka üks tore rõõmuliik ning sellesse raamatusse seda mahtus ohtrasti. ATKde ajal olin koolitüdruk ja sellesse, mida see ATK endast täpsemalt kujutab, ei süvenenud. Selles raamatus selgitab ta nii selle koondise kui ka üldse tollase elu tausta. Kõik mis väärib kiitmist ja laitmist, saavad tehtud, mingitele seikadele annab hinnangud, kuid ka need hinnangud on pigem olukordade nentimine ning lõppkokkuvõttes ei kahetse ta midagi. Sest rumal olekski ju kahetseda seda, mida muuta ei saa. Humoorikalt on kirjeldatud välisreise, kui raudse eesriide tagused nõukogude turistid olid oma ajast ja arust riietuses lausa vaatamisväärsus. Raamatu lõpuosas saab lugeda Udami kirjutatud näidendit „Vastutust“ .

Nii et elulugu on aus ja kordumatu ning püsib päevakorral vähemalt niikaua, kui on Udami teadjaid.

Tagantjärele mõeldes ei oskaks ma midagi oma elus vahele jätta või teisiti toimida. Paistab, et olem oma saatuse määramisel saanud ise piisavalt osaleda lk 109

Millal elu inimesele uue elurolli annab, oleneb eelkõige temast endast, kuid mitte ainult. Aga valmisolek selle uue vastuvõtuks oleneb tõepoolest endast lk 63