Hingemaa

Ain Kalmuse „Hingemaa“ jõudis minuni läbi ETVs nähtud dokfilmi „Hingemaa“, mis rääkis eestlaste rajatud puukiriku taastamisest Ameerikas Wisconsini osariigis Gleasoni küla läheduses. Eesti juurtega mehed hakkasid taastama möödunud sajandi alguses eestlaste ja lätlastega asustatud küla kirikut.  Kiriku toetuskontserdil esines  Tõnis Mägi oma kaasaga ning kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase järglane, kiriku taastamise algataja Bill Rebane. Nähtud film läks mulle väga südamesse. Kaugel võõrsil otsivad inimesed ühte väikest pidepunkti, millest kinni haarata selle eestluse hoidmiseks, mis kipub paratamatult kaduma suure Ameerika katlasse. Selles filmis mainiti ka samanimelist raamatut, mis ongi selle kiriku ja selle läheduses olnud eestlaste küla lugu. See koht, see kirik ja küla, eestlaste elud on päriselt, tegelaskujud väljamõeldud, nii väidab raamatu autor.

Raamat viib 20. sajandi alguse Ameerikasse, kuhu suundusid kolm Eesti meest Aadu, Seiu ja Villem oma hingemaad ja eluõnne otsima. Kodumaal ei olnud oma maad, oma sundi, siin olid mõisamaad ning mõisa orjamise sundus. Peatuma jäädi Gleasoni külas, kus olid ees ootamas mõned kaasmaalased ja suur põlislaan, ning kuhu oli võimalik sättida oma elujärg. Nüüd seisti oma unistustega silmitsi. Oma juuri asus kinnitama kõigepealt Aadu, kes sai pärast mõningast rühmamist kutsuda järele ka pere. Ka Villem kinnitas oma kanna Ameerika mulda, kuid Seiut ahvatlesid suure maa avarused ja tema ei suutnud jääda paikseks.  

 Iga aastaga kasvasid põllud, ehitati hooneid, kasvasid lapsed, elu edenes jõudsalt.  Mõnikord mõtiskleti ka kodumaa ja oma hingemaa otsimise ja leidmise teemadel. Lapsepõlvest peale oli ta hinges helisenud imeline nõiasõna: hingemaa. See oli nagu muinasjutt, nagu mingi kaunis unistus, mis meelitas ja kiusas. See seisis päevad läbi vaesel kodutul inimesel silme ees, see segunes öösel unenägudesse lk 29. Kas sellist hingemaad ongi olemas, kui süda on ühes paigas ja hing teises?! Sellise dilemma ees olid vaid vanad. Lapsed kasvasid juba ameeriklasteks, neid ei kutsunud kodune keel ja Eestimaa muld.

Seda raamatut lugedes seostusid (just Aadu elujärje sisseseadmise looga) mulle Tammsaare Tõde ja õiguse Andres ja Mobergi Väljarändajate tetraloogia Karl Oskar. Kõik kolm vintsket meest rühmasid hullu moodi tööd teha, kasvatasid põlde, hooneid, pudulojuseid ja jõudehetkeil paitas nende meeli enamasti rahulolu tehtud töödest. Kuid mida rahulolevamalt tundsid end mehed, seda rohkem kuhtusid nende naised. Seega, pisut nukrust on selles raamatus olemas küll, kuid üldmulje jääb siiski optimistlik. Just lõpplahendus jätab kuidagi väga hea tunde ning võtab varasemad sisemised heitlused positiivsemalt kokku: võib olla oli see jumala tahe, et sa sellel ajal pead just elama sellel maal, sest ainult sellises elus saad sa olla hoitud. Kõik need loodusekirjeldused ja inimese sisemised heitlused õnne otsinguil, kõhklused ja kahtlused,  on kirjeldatud väga kaunilt ja ladusalt, selges emakeeles. Ning on tunda, et autor on kõik kirjeldatud tundmused ise läbi tundnud.

Küllap ei olegi meil suguvõsa, keda selline väljarändamise teema ei puudutaks. Mindi sajand tagasi ja minnakse nüüdki. Sain mõned aastad tagasi kirja ühelt Peterilt, kes ütles, et ta on mulle mitmenda põlve sugulane. Selle kirjaga sain teadmise, et ka minu suguvõsast on mindud juba 20. sajandi alguses Ameerikasse ja nende järeltulijad ei ole enam eestlased. Seega puudutas see raamat mind ka otseselt.

Oli suurepärane lugemine!

Kõik suured sammud sünnivad väiksete tõugete sunnil, nii et pärast on raske vahet teha väikeste ja suurte elusündmuste vahel lk 31

Tark on inimene, kes oskab jätta homse päeva mured selle päeva tarvis, mis pole veel sündinud lk 236

Kirjastus : Orto

312 lk