Arvatakse, et kui elu jooksul 100
raamatut lugeda, peaks nende hulgas olema ka Gustave Flauber´i „Madame
Bovary“.Vaatamata sellele, et selle
raamatu põhjal on lavastatud nii filmilinale kui teatrilavadele, on see kirjandusklassikasse
kuuluv lugu minust seni mööda käinud. Kuid ega ükski aeg ei ole lugemiseks
hilja.
Raamatu tegevus viib Flauber´i
kaasaega, 19. sajandisse. Väikese provintsilinna arst kosib endale kaasaks kena
Emma. Heasüdamlik ja kergeusklik mees jumaldab oma naist, kuid ei oska naisele
oma tundeid näidata. Naine on rahulolematu: mees on tümikas, päevad on igavad,
oleks vaid päevades rohkem luulet, loodust ja renessaansi.Üks kutse kõrgema klassi ballile muudab tema
argielu veelgi trööstitumaks (kusagil ju oli glamuuri, säravamat elu) ning üha
enam satub madam masendusse. Nooruke Leone näitab oma kiindumust, kuid see pole
see mida hing ootab, ja lõpuks sünnib lapski, kuid Emma on loodud vaid tõelise
armastuse tundmise jaoks ning ka emadus ei paku talle pinget. Oma eluarmastuse
loodab madam leida Rodolphes. Kuid alati ei tunne armastajad oma tunnet
võrdselt, vastuarmastust ei pruugi suhtes olla.
Raamat kulgeb vaheldumisi
romantismiaegseid õilsaid tundeid ja tavalist argielu kirjeldades. Lugu on eluline
ja küllap on tänagi nii, et sul võib olemas olla kõik, aga hinges ikka ei tea,
mida tahaks ning paraku ei oska ka oma rahulolematusest kõneleda sellele,
kellele peaksid. Sisemine rahulolematus ongi vaid enda sees, kuid kaaskondsed
ei saa aidata, kui oma rahulolematusest ei kõnelda. Madame Bovary jaoks oli see
suur viga. Küllap teeme ka ise aeg-ajalt selliseid vigu ja teame kõik mõnda
sellist madam Bovaryd. Nii et eile ei olnudki midagi nii väga teisiti kui on
täna. Kõik taandub ikkagi suhtlemisele või mittesuhtlmisele.
Minu arvates on laias laastus
kahte tüüpi raamatuid, milles leiad oma lugemismõnu üles. On raamatud, mille
süžee jookseb nii hoogsalt, et loedki ühe hooga, panemata tähele üksikuid sõnu,
kuni raamat läbi. Kuid see teine tüüp, selles asetub lugemisemõnu kaunilt
viimistletud lausetesse, erilistesse sõnadesse. Mulle pakkus „Madame Bovary“
selle teise kriteeriumi järgi elamuse. Raamatust leiab üsna palju
noobleid-peeneid sõnu, mida me argielus ei kasuta (apoteoos, barkarool,
skrofuloosne).
19. sajandi meeleheitel
koduperenaise lugu kõnetab ka tänapäeval.
No comments:
Post a Comment