Wednesday, January 17, 2018

Madame Bovary



Arvatakse, et kui elu jooksul 100 raamatut lugeda, peaks nende hulgas olema ka Gustave Flauber´i „Madame Bovary“.  Vaatamata sellele, et selle raamatu põhjal on lavastatud nii filmilinale kui teatrilavadele, on see kirjandusklassikasse kuuluv lugu minust seni mööda käinud. Kuid ega ükski aeg ei ole lugemiseks hilja.
Raamatu tegevus viib Flauber´i kaasaega, 19. sajandisse. Väikese provintsilinna arst kosib endale kaasaks kena Emma. Heasüdamlik ja kergeusklik mees jumaldab oma naist, kuid ei oska naisele oma tundeid näidata. Naine on rahulolematu: mees on tümikas, päevad on igavad, oleks vaid päevades rohkem luulet, loodust ja renessaansi.  Üks kutse kõrgema klassi ballile muudab tema argielu veelgi trööstitumaks (kusagil ju oli glamuuri, säravamat elu) ning üha enam satub madam masendusse. Nooruke Leone näitab oma kiindumust, kuid see pole see mida hing ootab, ja lõpuks sünnib lapski, kuid Emma on loodud vaid tõelise armastuse tundmise jaoks ning ka emadus ei paku talle pinget. Oma eluarmastuse loodab madam leida Rodolphes. Kuid alati ei tunne armastajad oma tunnet võrdselt, vastuarmastust ei pruugi suhtes olla.
Raamat kulgeb vaheldumisi romantismiaegseid õilsaid tundeid ja tavalist argielu kirjeldades. Lugu on eluline ja küllap on tänagi nii, et sul võib olemas olla kõik, aga hinges ikka ei tea, mida tahaks ning paraku ei oska ka oma rahulolematusest kõneleda sellele, kellele peaksid. Sisemine rahulolematus ongi vaid enda sees, kuid kaaskondsed ei saa aidata, kui oma rahulolematusest ei kõnelda. Madame Bovary jaoks oli see suur viga. Küllap teeme ka ise aeg-ajalt selliseid vigu ja teame kõik mõnda sellist madam Bovaryd. Nii et eile ei olnudki midagi nii väga teisiti kui on täna. Kõik taandub ikkagi suhtlemisele või mittesuhtlmisele.
Minu arvates on laias laastus kahte tüüpi raamatuid, milles leiad oma lugemismõnu üles. On raamatud, mille süžee jookseb nii hoogsalt, et loedki ühe hooga, panemata tähele üksikuid sõnu, kuni raamat läbi. Kuid see teine tüüp, selles asetub lugemisemõnu kaunilt viimistletud lausetesse, erilistesse sõnadesse. Mulle pakkus „Madame Bovary“ selle teise kriteeriumi järgi elamuse. Raamatust leiab üsna palju noobleid-peeneid sõnu, mida me argielus ei kasuta (apoteoos, barkarool, skrofuloosne).
19. sajandi meeleheitel koduperenaise lugu kõnetab ka tänapäeval.
Kirjastus: Eesti Raamat
288 lk

No comments:

Post a Comment