Madisoni maakonna sillad

Minu armas Anne ütles nii kenasti, et vahelduseks raamatulugudele on aegajalt tore kuulata ka teiste inimeste lugusid ja see teeb mõnikord sama välja, kui lugeda raamatut.  Olen täiesti päri temaga, sest on inimesi, kelle elu on nii põnevalt kirju, et mõne raamatu lugu võib kahvatuda selle kõrval küll. Sattusin lugema Robert James Walleri „Madisoni maakonna sillad“. Tavaliselt ei loe ma raamatut, millest film on nähtud, kuid seekord tundus et võiks. „Madisoni maakonna sillad“ on ehe näide sellest, et mõnikord võib sattuda osake kirjust elust ka täiesti teadlikult raamatusse. Nii on, et mõni lugu saab elust suuremaks, püsib raamatukaante ja filmilina kaudu elus seni, kuni säilib huvi. Ja küllap on huvi sellise kauni hingematva armastusloo vastu lõpmatult pikk.

„Madisoni maakonna sillad“ on ilus armastuslugu, mis ei ole ei ajastu ega sügavama taustaga seotud. On lihtsalt romantikast tiine lugu, milles on kahe küpse inimese ootamatu tõmme teineteise poole. Nathalie on tavaline koduperenaine ja Robert nipernaadilik fotograaf. Nende füüsiliselt väga lühike armastus oli ilus ja säilis mõlemas vaatamata vähimagi hilisema kontakti puudumisele kuni nende surmani. Ma ei teagi, kumb osa sellest loost on kaunim, kas lühike ja kaunis kokkupuuteaeg või lõputu igatsuse aeg, mis lasi küll olla ja elada, kuid milles oli püsiv ootus, lootus, igatus ja nukruski. Ilus on seegi, et muljet avaldas ema (tegelikult ju) abielu rikkumine, ka tema lastele.

„Tuhat külateed“ enam sellist elamust ei pakkunud ja näis pigem loo pikendusena.

Peale selle ilusa loo tekkis huvi ka Madissoni maakonna sildade vastu, seega on needki googeldatud. 

Kirjastus: Varrak

250 lk